Kaitsevägi

Nüüdseks on jällegi üks kohustuslik etapp elus läbitud. Väga pikka juttu kirja panema ei hakka, aga üldiselt proovin ära rääkida, kuidas oli ja mida mina sellest arvan. Minu ajateenistus kestis kõigest 3 kuud ehk pidin läbima ainult SBK(sõduri baaskursus). Sportlase kohapealt öeldes 3 kuud põhimõtteliselt ilma treeninguta olla on suhteliselt katastroof. Kuigi kunagi ei tea, kuidas see tegelikult mõjuda võib. Isiklikult loodan, et kuna viimased 3-5 a. on veel eriti kõvasti trenni nühitud, siis äkki võiks see "puhkus" isegi hästi mõjuda. Samas ei saa ka öelda, et üldse ei liigutanud. Mõnel nädalal tuli isegi 10 tundi trenni kokku, sest ma sain nädalavahetustel kodus käia. Sees olles käisin igal hommikul ka tunnike jõusaali tegemas ja vahepeal isegi tundus, et vorm on päris hea. Eriti jõu poolest.

Kahjuks on kaitseväes selline müstiline asi, et väga raske on terve püsida. Olen alati uskunud, et mul väga tugev tervis ja samas julgen seda ka edaspidi väita, aga seal olles oli koguaeg nina tatine ja kurk kergelt valulik. Selle üle tehti nalja ka, et millegi pärast hakatakse kohe väga kergelt haigeks jääma kui ajateenistusse astutakse. Esimese pooleteise kuu jooksul suutsin kõik korras hoida, aga mingi hetk läks enesetunne väga kehvaks. Olin suutnud saada kopsupõletiku. Nii raskelt haige polnud ma julgelt viimased 10 a. küll olnud. Tavaliselt piirduvad minu haigused kerge nohu, köha või 2 päevase palavikuga. Igatahes laatsaretti mind pandi ja antibiootikume tuli võtma hakata. Nii ma seal kaks nädalat voodis istusin ja šokolaadi näost sisse ajasin. Välja sealt lasti, siis enesetunne eriti kiita ei olnud. Õigemini enesetunne oli hea, sest olin terveks saanud, aga füüsilisest vormist enam eriti alles polnud jäänud. Võtan asja siiski positiivselt, vast pole hullu midagi, tuleb lihtsalt ise nüüd piisavalt mees olla, kokku end võtta ja õigetele asjadele keskenduma hakata. Alguses on kindlasti raske järjepeale saada ja erilise hurraaga pole mõtet peale lennata, aga õnneks mul on tugevad trennikaaslased, kes on vahepeal kõvasti trenni nühkinud ja nüüd saan hakata nende lainel, suusajäljes või tuules tasapisi oma vormi timmida.

Ajateenistus ise jättis palju häid mälestusi ja kogemusi.Oli ka hetki, mis pani endamisi vanduma ja silmi pööritama, aga suures pildis on need väga väiksed asjad. Enda üllatuseks hakkas mulle seal isegi meeldima. Need kolm kuud möödusid väga kiirelt ja olid väga lahedad ka selle pärast, et mul oli üli hea rühm ja olen kindel, et mõne kaasvõitlejaga jään ma ka edaspidi suhtlema. Kindlasti pean ka ära mainima, et meie rühmal olid väga lahedad rühmaülemad, kes teadsid väga hästi, kuidas teha oma tööd, kuidas anda piitsa ja vahel visata ka mõned präänikud. Usun, et suures osas tänu neile jääb ajateenistus mulle vähe paremini meelde. 

Mis seal ikka, esmaspäeval alustan jälle treeningutega ja hakkan uuesti vähekene teistsugusemas režiimis elamist harjutama.

SBK lõpetatud õigele sportlasele kohaselt kuldmärgi ja väikese ergutusega.

Tunnustus

Eile toimus siis Tartu linna parimate sportlaste autasustamine ja mul on heameel tõdeda, et aasta 2013 Tartu linna parim võistkond on Alupere/Tootsi kahesüst. Lisaks olin mina ka parima meessportlase nominent ja Peeter parima treeneri nominent. Võib öelda , et märkimist vääriv tunnustus linna poolt. :)

Hilinenud kokkuvõte

Olen jälle halb laps olnud ja postitusega viivitanud, loodan et päkapikud andestavad ja tulevad sellel aastal veel mu akna taha:) Viimasel laagri nädalal, mis seekord oli 5 päeva pikk, sai jälle korralikult trenni nühitud ja sai ka ajapeale 2km sõidetud. Seekord siis parim aeg oli 7:58. Ise olen väga rahul, kuna eelmised nädalad sai sõita taganttuulega, siis viimasel nädalal oli täielik tuulevaikus. Alustasin enda kohta suhteliselt hästi sõitu ja 500m enne lõppu liikusi 7:50 graafikus, aga siis toimus valus kukkumine, eks eelnevad laagri nädalad olid oma jälje jätnud ja lihtsalt jõud sai otsa:) Käisime nädala sees ka korra linnapeal, et ikka kingitusi leida, aga nagu eelmiselgi korral olid taas kõik poed suletud. Jossil õnnestus siiski viimasel päeval käia veel ükskord ja siis sai ühte teist ta ka osta. Mina enam ei viitsind linna minna, kuna eelmisel korral oli õhtuses trennis ikka väga väga väsinud tunne. Nädala keskel rääkisin facebooki vahendusel kolleeg Kaspar Sulaga ja leidsime, et Joosep on küll hea poiss olnud. Ja hommikul ennäe imet ka päkapikud arvasid samamoodi ja olid Joosepile mandariini sussi sisse toonud:) Tagasi reis sujus probleemideta ja nüüd juba saab esimene nädal kodus trenni tehtud. Kuigi Tartus saab ka veepeal käia, olen mina olnud Otepääl ja juba kolmekohalise kilometraazi suuskadel läbinud.
Kokkuvõte viimasest nädalast ja ka kogu laagri oma.

Nädal

Tunnid: 21:03
Distants: 218 km

Kogu laager
Tunnid: 70:26
Distants: 693km

Teine nädal

Nädala ülesehitus oli suhteliselt sarnane eelmisele, ainuke vahe oli see, et kui eelmise nädala varahommikul saime reisiväsimust välja magada, siis seekord tuli varakult esimese trenni kallale asuda. See nädal olime ka pühapäeva suhtes targemad ja jätsime paadid ellingust välja ja viisime silma alt natuke eemale, et agar valvur neid ellingusse tagasi ei tõstaks kui uksi lukku paneb. Nii saimegi üle aia ronides oma trenni ära teha. Nädala lõpupoole sõitsin jälle 2km-seid. Esimese 90% lõigu sõitsin 8:20, teise lõigu juba täiega 7:53, kolmas täiega 7:56 ja viimane taas 90% 8:20. Jäin suhteliselt rahule, kuna suutsin eelmise nädala parimast ajast sekund kiiremini sõita. Nädala viimane trenn oli 2h enesetunde järgi ja selle sõiduga jäin suht rahule kuna suutsin sõita natuke üle 24 km, mis tegi siis trenni keskmiseks kiiruseks 12,1km/h. Sealjuures tuli keskmine pulss 127. Puhkepäev möödus nagu tavaliselt, väike tiir linna peal, kus avastasime, et kõik poed olid suletud riigipüha tõttu ja peale seda pesupesemine hotellis. Õhtul lõpetasin oma järjekordse raamatu lugemise. Olen juba järje kaotanud, et palju neid loetud on siin 2 nädalaga, aga peaks olema mingi 8 äkki juba:) Ei ole ükski üle mõistuse paks raamat olnud kah, enamus jäänud sinna 200-300lk vahele. Kuna päris raamatuid sai kaasa võetud ainult 4, siis nüüd edasi olen lugenud e raamatuid, mida ma kunagi omale arvutisse olin tõmband. Nüüd veel 5 päeva jäänud seda laagrit ja varsti saab tagasi kodumaale, loodetavasti on selleks ajaks korralik lumekate juba maas ja saab oma pütilauad toanurgast väljavõtta ja mööda Otepää kupelmaastikut kihutama hakata.
Nädala kokkuvõte:
Maht: 25h 35 min
Kilometraaz: 251km

Sevilla esimene nädal möödas

Ega palju midagi kirjutada polegi, laager nagu laager ikka, hommikul 7:45 äratus ja kohe trenni, siis sööma siis kell 11 jälle trenni siis jälle sööma ja siis kell 4 taas trenni ja jällegi peale seda sööma ja siis magama. Puhke hetki oleme Joosepiga sisustanud seriaali vaadates - Breaking Bad. Oleme jõudnud viimase hooaja lõpu lähedale ja asjad on seal päris põnevad. Puhkepäeval tegime väikese tiiru ka linna peal nagu kord ja kohus. Ilmad on siin nagu on, kindlasti paremad kui kodumaal hetkel. üks päev sai isegi natuke päikest kätele. Aga jah seda on ainult ükskord kui on saanud ainult särgiga trenni minna. Päike on küll soe aga tuul on selline külmapoolne. Siin laagris olid ka esimesed selle hooaja 2km-sed lõigud ajale ja endagi üllatuseks olid need päris head. Esimene lõik oli mõeldud 85-90% sõitmiseks, selle aeg tuli 8:19. Selle põhjal lootsin täiega sõites ikka aega 8 mintsa lähedale, aga kui teisel lõigul vaatasin et ilusti suudan hoida kiirust üle 15, siis vaatasin, et tuleb enamat, kahjuks viimasel 500l meetril rikkus hea aja ära reisilaev kellele ma järele olin jõudnud ja nii siis pidin üle laine mööda uhama, aga kiirus kukkus märgatavalt seda tehes, aga lõpuaeg oli igati korralik 7:56. Kolmas lõik oli ka maksiga ja selle ajaks sain 7:54. Ei tahaks olla suuremat sorti viriseja, aga jällegi õnnestus laeva lainega rinda pista, seekord küll õnneks vastu tuleva laeva, niiet see oli ainult paar sahmakat vett vastu nägu ja paati, kiirusele ikka mõjus, aga seda väga lühikest aega. Viimane lõik oli jällegi 85-90%ga ja ajaks 8:16. Ise jäin hetke seisuga väga rahule. Eks üksi ole natuke raskem endast kõike välja pigistada. Kui ikka Kaarliga ninaninas sõita küll siis lõpuspurdi ajal ka kiirust suudaks oluliselt tõsta. Üks huvitav juhtum oli ka pühapäevasel päeval ehk siis meie teisel siin viibimise päeval, kui läksime jossiga trenni ja kõik väravad olid kinni. Saatsin siis jossi üle värava vaatama, et kas ellingud ka kinni ja nii see oli. Joosepil oli hea, tal vähemalt olid jooksu jalanõud kaasas ja sai jooksma minna, minul seda lõbu ei olnud. Niisiis tegin ühe korraliku kere treeningu tund aega. Peab tunnistama, et siiamaani annab tunda. Homme proovime kavalad olla ja jätame paadid ellingust välja raamile. Loodetavasti keegi neid sisse tagasi ei tõsta ja saame üle aia ronides trenni ära teha. Aga nüüd tõmban otsad kokku ja lähen sööma. Trenni tuli kokku esimesel nädalal 23h 47 min Kilometraazi sai kogutud 223 km

Minu Hispaania armuke :)

Ka Sevilla kesklinnas on võimalik talverõõme nautida ja uisud alla panna - seda küll plastmassi peal :P

Enne Sevillat

Nüüdseks küll olen juba koos Joosepiga jõudnud Sevillasse, aga sellest mis siin sünnib räägin järgmine kord, Täna keskendume vahepealsele ajale, kus pole ühtegi postitust olnud. Tunnistan oma laiskust ja vabandan. Samas pole nagu väga midagi rääkida kah. uue hooaja ettevalmistus käib täiehooga. Oktoobris oli veel ka üks võistlus karikaarvestuses ja seal ma võtsin võidu. Läks nii nagu pidi minema:) Treeningud ikka kolme nädalaste tsüklitena ja siis üks puhkenädal. Päris korralikult on ettevalmistus perioodil paranenud jooksukiirus. Enne jõusaale tunnine jooks ja keskmiselt jooksen tunniga 12 km. Ise olen sellega päris rahul. Arvestada tuleb, et Otepää pole just kõige siledam maastik:) Üleeile oli ka pidulik hooajalõpetamine, ja juba paar tundi peale seda alustasime Jossiga teed esimesse lõunalaagrisse. Sellel aastal sai siis enamvähem kõik ära võetud mis oli võtta. Eesti parim meeste süst, Eesti karikavõitja jne. Eks nüüd kui siin laagris oleme siis iga nädala lõpus on vast rohkem kirjutada ja muljeid jagada.

Eesti parimad igas vanuses ja igas paadiklassis

Hooaeg läbi

Hetkel käimas puhkus ja mõtlesin, et nüüd on õige aeg ennast kokkuvõtta ja rääkida natuke MM-ist. Nagu eelmises postituses näha oli, siis enne MM-i tundus vorm hea olevat. Käisime veel vahetult enne minekut ka verd andmas, et näha kuidas alpitelk mõjunud on. Üllatuslikult oli Kaarlil hemoglobiin kõrgem kui minul. Ei mäletagi kuna mul nii madal olnud oleks ja kui ma ei eksi, siis Kaarli jaoks oli see elukõrgeim. Väikese kahtluse pani see küll hinge, aga kui juba Duisburgis kohal olime siis veepeal oli tunne hea ja võib öelda, et olime aasta tähtsaimaks võistluseks valmis. Neljapäeva hommikul oli siis esimene start meil. Eelsõidus saime 5-da koha. Ei oska kuidagi seda kommenteeridagi, raske oli, aga samas päris tühjaks ei pidanud ka ennast pingutama. Väike puhkus ja siis tuli juba õhtul poolfinaali sõita. Poolfinaalidesse paigutamisega meil ei vedanud kohe üldse, nagu näitasid hiljem ka sõitude ajad. Nagu nüüdseks juba teada siis A finaali me ei suutnud sõita ja pidime leppima B finaaliga. Teistes poolfinaalides oleks aegade põhjal vähemalt suutnud finaali pääsu eest korraliku lahingu anda. Sellega oli siis meie MM-i eesmärk, 8 hulka jõuda, luhtunud. Reedel siis tuli mul oma uus ühene joonele panna maailma vägevatega. Ühese sõidust ei osanud mitte kui midagi oodata. Hommikul kell 8 hakkasid juba eelsõidud ja nii panin äratuse kella 6ks, et kohe sööma minna. Aga võta näpust, süüa sai alles kella poole 7st. Mis seal ikka, sõin natukene vähem kui tavaliselt, et päris hommikune munapuder kurgus ei oleks sõiduajal. Eelsõidus olin 4-s, Sõit ise oli selline, et stardis jäin esimestest kohe maha, poole peal olin jõudnud joonele ja siis juba läks hoidmiseks lõpuni, et võimalikult väikese energia kuluga edasipääs tagada. Poolfinaalis olin tugevamatest koos sakslase, hispaanlase, ukrainlase ja serblasega. Kõrval veel oli kohe hispaanlane ja teadsin et kui suudan teda edestada, siis peaks olema reaalne finaali pääseda. Samas olin ka arvestanud võimalusega jääda isegi c-finaali. Stardist sain enam vähem minema, nagu ikka pisikese kaotusega. Poolel distantsil olin 4-dal kohal ja siis hakkas minu lõpuspurt. Panin kõik välja mis minus oli ja liikusin jõudsalt hispaanlasele lähemale, kuskil 100m enne lõppu läks väga raskeks ja tundus, et ongi kõik, aga siis väsis ka hispaanlane. Mina sain sellest jaksu juurde ja tõstsin veel korra kiirust ja mööda ma sain temast. Ise pole sõitu näinud, aga väidetavalt juhtus see viimase poi vahega. Lõpuks isegi oli mul poolfinaalide peale 6-s aeg. Väike eesmärk sai tõidetud ja finaali koht oli käes. Jäi veel üks suur pinge, et mitte olla finaalis viimane. Laupäevasel päeval oli meil siis vaja sõita kahese b-finaal. Andsime mõlemad endast kõik, aga kuidagi paadis ei olnud seda minekut, mis oleks pidand olema. Kohaks saime 6-s ja kokkuvõttes tähendas see MM-i 15. koht, mis iseenesest pole kõige hullem, ootused lihtsalt olid suuremad. Pühapäeval oli siis finaali päev, varakult sõitsime kanali äärde kuna Kaarlil oli hommikul 5000m ühisstardist sõit, mina jõudsin ennem seda oma trenni ära teha ja siis kanali ääres kaasaelada. Esimene sirge oli Kaarlil väga hea, aga siis ..... eks sellest peab Kaarel ise rääkima, kui ta oma mõtteid siin blogis möödunud hooajast muljetab. Peale lõunat oli siis minu suur sõit. Stardinimekiri oli hirmuäratav. Kõik peale minu ja hollandlase olid varasemalt juba MM-idelt medaleid võitnud. Natuke pani pabistama ka tõsiasi et distantsil puhus päris korralik vasakult vastutuul ja minu rada oli number 2, mis siis asus paremas kaldas. Vasakus ääres sõitjad said nautida sõitmist peaaegu, et tuulevaikuses, kuna seal küljepeal kõrgus pealtvaatajate jaoks tribüün. Minust paremal pool sõitis slovak, kellega ma juba 10 aastat tagasi võidusõitsin ühesega, kord üks eespool kord teine. 2011 aastal muidugi suutis ta maailmameistriks tulla:) Sõidus andsin endast maksimumi ja õnnestus vältida finaalis viimaseks jäämist. Kohaks oli 8 ja kaotus 7dale kohale, sellele samale slovakile, kogunes kõigest 0,009 sekundit. Oleks distants 10cm pikem olnud, oleks äkki mööda saanud:D aga see selleks, igatahes järjekordselt suutsin teha imelise lõpu. Kui oleksitest edasi rääkida, siis Peetriga natuke asju vaadates leidsime, et kui ilmatingimused oleks võrdsed olnud, siis oleks võinud ka see sõit lõppeda 5 kohaga. Eks on mida järgmistel kordadel püüda:D Saigi MM läbi ja kojusõit. Koju jõudes käisime kohe ka verd andmas ja tulemused olid mul väga head, ühesõnaga sai kõik täkkesse pandud ja täpselt õigeks ajaks näitajad üles saadud. Tegime ka Peetri soovil ühe 500m aja peale annekanalil. Kus mina sain ajaks 1:40,5 ja Kaarel 1:43. Kuna anne kanalil head aega suht võimatu sõita, siis need ajad olid meil mõlemal seal sõites rekordid. Anne kanali põhjas vohavad vetikad ja see teeb vee madalaks ja tõmbab paadi jooksu kinni. Enne MM-i sõitsin seal 1:44ga umbes. Nüüd siis on puhkus ja trenni väga palju ei tee. Aga päris jalgu seinale ei saanud visata kuna oli vaja sõita veel Eesti meistrivõistluste maraton. Ei oskand ennem sõitu midagi arvata sellest, teadsin ainult, et väga raskeks läheb. Trennides ei olnud head tunnet, pulss oli kõrge ja kiirused madalad. Distants oli ka pikk, 38km ja kergemaks ei teinud seda ka asjaolu, et puhus tugev vastutuul terve distantsi. Stardis istusin natuke lainepeal ja mingi hetk Martiniga vedasime vaheldumisi ja siame väikese vahe sisse. Siis tuli kaarel tagant järele ja lõpuks ka noor tallinlane Nikita. Kuna keegi enam tagant ei ohustanud ja keegi eriti tempot ka teha ei tahtnud, siis sõitsime vennalikult koos ja ajasime juttu vahest. Enamus distantsist olin mina vedaja rollis, aga kuna kiirust väga suurt ei olnud vaja hoida, siis ei olnud raske. Lõpuks hakkas väsitama see, et stardis oli juba 2 tundi möödunud ja sõita oli veel küllalt. Umbes 6km enne finishit tegin ühe väikese sutsaka ja jäime peale seda ette kolmekesi. Mina ees, Kaarel lainel ja Martin omakorda Kaarli lainel. Ei teadnud mina mida teised sellel hetkel mõtlesid ja kellel mis plaan oli, aga lasin natuke kiirust alla ja proovisin ise ka natuke Kaarli lainel puhata, aga seda ainult hetkeks. Kiirus läks väga madalale. Läksin ise uuesti vedama ja umbes 2 km enne lõppu mõtlesin, et teen väikese proovi kiirenduse, et vaadata kes kuidas liigub. Enda suureks üllatuseks olin paari tõmbega läinud. Selle tulemusena pidin viimsed 2 km päris tugevalt sõitma:) Oleks võinud selle spurdi hilisemaks jätta:) Aga nii see teine maratoni tiitel ja 52. meistrikuld mulle tuli. Nüüd jätkan puhkamist ja vaikselt ka ikka liigutamist. Oktoobrist peaks jällegi alustama uue hooaja ettevalmistust. Tänud kõigile kaasaelajatele ja loodan, et möödunud hooaeg pakkus teile samasugust rahulolu nagu mulle.

 500m finaal MM-il

MM-i eelne treening

Peale sõitu

Tõsine mees enne starti

Valmis

Päris lõbus enne pikka piina :)

Rõõmsalt koos

Poolel maal

Õnnelikult lõpetamas

Jossiga

Maratoni medalivõitjad

Duisburgi eel

Väike video viimasest ajapeale sõidust emajõel enne MM-i

Juba neljapäeval siis hakkab MM pihta. Kohale jõuame ise teisipäeva lõunaks.
Sõite saab lives vaadata siit
Ja tulemused siit
Sõidud on siis nii, et neljapäeval on hommikul 1000m kahese eelsõit ja õhtul poolfinaal.
Reedel on minul varahommikul 500m ühese eelsõit ja lõunapaiku poolfinaal.
Laupäeval õhtupoole on 1000m finaalid.
Pühapäeval on hommikul Kaarlil 5000m sõit ja õhtul minul 500m finaalid.

Palju juhtunud

Vahepeal on selja taha jäänud nii mõnigi võistlus, laager ja ka trenn. Kuna pole pikalt midagi kirjutanud ja iseenesest rääkida oleks palju, siis proovin asja võimalikult lühidalt kokku võtta.
Alustama peaks kindlasti EMV-st, mis toimusid juba päris mitu nädalat tagasi. Tunne oli väga imelik ja kõikuv, hommik erines õhtust ja puudus stabiilsus. Teades, et Tarmo kohe kindlasti pakub sel aastal kõva konkurentsi ja oli tegelik favoriit, pidin säilitama rahu ja lootma, et suudan endast õigel hetkel parima anda.
Üks päev enne Eestikaid sõitsime juba Tallinna, et harku järve elu ja oluga väheke harjuda jõuaks. Peale mõnda pikemat tugevamat lõiku mõtlesin, et võiks proovida 1000m läbimist, seda siis lendstardist ja sõita seni, kuni läheb raskeks ja kui ei lähe, siis lõpuspurti ega mingeid tõstmisi vahepeal ei tee. Ehk siis proovida ühtlaselt distants läbi sõita ja võimalikult palju tõmmet tunnetada. Pooma ei hakanudki ja sõitsin ilusti lõpuni, ajaks 3.37, mis tundus müstiline, sest sõit tuli kergelt ja pealegi isiklik rekord oli sel hetkel 3.33. Võistlus algas 200m distantsiga, mis mul absoluutselt ei meeldi ja millest ma ka midagi ei oota. Suurelt tänu õnnele suutsin end ikkagi poodiumile sõita ja saavutasin 3.koha, mis tuli mulle täieliku üllatusena. Peale lõunast pausi algas võistlus 1000m tiitlite peale. Alustuseks kohe siis ühese poolfinaal, kus läksin lihtsalt tõmbepeale sõitma ja mõttes olin valmis siis alla laskma kui raskeks läheb. Minu üllatuseks tuli sõit jällegi mõnusalt ja ajaks 3.34, mis oli rekordi kordamisest kõigest sekund aeglasem ja Tarmo eelsõidu ajast 10 sekundit kiirem. Finaaliks olin positiivselt meelestatud, aga eks konkurente ei tohi kunagi alahinnata. Finaalis olid mõtted juba teised, pidime panema täiega ja endast maksimumi välja imema. Finiši ületasin teisena, sõidu võitis Tarmo. Ajaks oli mul 3.32, millegi ei jäänud üldsegi rahule, isegi siis kui tegemist oli uue isiklikuga. Peale finišit väsimus puudus ja oleks võinud veel sama kiirusega edasi sõita, mis tähendas seda, et maksimaalselt pingutada selle vormiga ei suutnud ja lohutasin end sellega, et ma valmistun siiski MM-iks, mitte eestikateks. Mõne aja pärast istusime juba Tarmoga kokku ja läksime kahese finaali sõitma. Ajaks oli meil 3.13, iseenesest me nii kiiresti pole kunagi sõitnud ja jällegi uus isiklik rekord. Õhtu lõpetas neljaste paatide finaal, kus me võitsime veenvalt. Koosseisus: Kaspar Sula, mina, Tarmo ja Kristjan Oras.
Järgmine päev oli kavas 500m distants. Juba hommikul oli tunne tühi ja väsinud. Jällegi ühesel paadil võit Tarmole ja teine koht mulle. Kahese võitsime ka kindlalt. Kummagi paadis rekordeid ei sõidetud, nii et võis mõista, et kogu jõud oli jäetud meie põhidistantsile.
Peale Eestikaid oli keha tühi ja tunne natukene lootusetu, mitte kuidagi ei saanud ennast käima ja pingutada oli meeletult raske.
Sellise tundega oli vaja minna Pärnusse, et seal Eesti karikavõistlusel osaleda. Olin võistluse kaotanud juba enne võistluse algust. Läksin sinna suvitama ja vaimu värskendama. Vastavalt suhtumisele ka vastav tulemus. 200m jäi minu piiriks 7.koht ja 1000m suutsin siiski lõpetada teisena, mis tuli küll napilt, aga tuli. Kokkuvõttes 3.koht. Nii madalal ei mäletagi, kuna ma viimati seisnud olen. Igatahes ise arvan, et see väike värskendus ja vaimu tuulutus kulus mulle ära, sest koju jõudes olin jälle tahtmist täis ja valmis täielikult keskenduma. Treener tegi ka otsuse, et me enam mõnda aega Tarmoga kahesesse ei istu ja teeme ka eraldi trenni. Jätsin vahele ka Tallinna karikavõistluse ja tunne hakkas järjest paremaks minema. Trennides suutsin jälle pingutada ja enesetunne paranes märgatavalt.
 Meeleolu paranemisega paranesid ka tulemused. Paranes ka uni ja kõvasti tõusis ka söögiisu. Ise arvan, et Euroopakate väike tagasilöök andis psühholoogiliselt nii kõva põntsu mulle, et peale seda tekkisid ka une ja söömisega probleemid. Igatahes keha oli end jälle laadima hakanud ja söögiisu muutus piiramatuks. Enam ei pidanud ennast sundima, et hommikul peale kohvi ka midagi sisse suudaks süüa. Tänasel päeval võib juba öelda, et tunne läheb järjest paremaks ja tunnen isegi, kuidas igapäevaga vorm paraneb. Vorm on veel päeviti vähekene kõikuv aga üldiselt suhteliselt stabiilseks muutunud. Palju oleneb sellest, kuidas ma ise oma kehaga käitun. Kui suudan kõike kontrolli all hoida, siis on ka tunne väga hea ja tugev. Kindlasti olen sel aastal suvisel perioodil jõusaali jõu kohapealt parem kui kunagi varem olen olnud ja see annab ka veepeal tunda. Minu esimese täiskasvanute MM-ini on jäänud täpselt 10 päeva ja pean lootma, et suudan selle positiivsete elamustega lõpetada! :)

Natuke juttu

   Oleme jälle kirjutamise natuke unarusse jätnud, aga nüüd on tagumine aeg seda heastada. Egas peale Portugali polegi suurt midagi juhtunud. Kuna Portugalis sai minu võistlus juba reedel läbi, siis sain ootamatult endale kolm puhkepäeva. Ei mäletagi kuna viimati nii puhata sai, aga see selleks. Tagasi jõudes oli teada, et nüüd peab jälle tõsisemalt trenni kallale asuma ja kuna MM alles augusti lõpus, siis läksid trennid ka jälle raskemaks. Saime ka natuke uuemat kraami enda treeningutele juurde, nimelt muretseti meile alpitelk. Läksime Kaarliga kaheks nädalaks Otepääle laagrisse "telkima" :) Esimene päev panime telgi tuppa üles ja tundus fun. Ronisime kella 10st õhtul telki arvutid kaasa, et saaks filme vaadata. Peale 10 mintsa telgis oli olukord juba suht hapu. Nagu oleks istund saunas. Võtsime termomeetri endale telki ja kui see juba 32 kraadi näitas ja jätkas tõusmist siis otsustasime, et telgime veranda peal. Seal oli väheke inimlikum aga palav ja niiske ikka. Telgis olime kokku kaks nädalat. Selle sisse jäi ka üks võistlus-Pühajärve regatt.
Tunde kohta võistlustel ei oskagi midagi öelda, midagi erilist ei olnud. Eelneval päeval tegime Kaarliga just omale uue isikliku rekordi 15km sõidus. Aeg tuli mingi 1.06 ja sekundeid peale. Keskmine kiirus 13,5 ja pulssi hoidsime 80% peal. Mina muidugi istusin rõõmsalt lainel. Ilm oli päris tuuline ja peale 15 mintsa sõitu oli paat juba vett täis, niiet võimalik oleks veel kiiremini seda sõita, kui ilm soosiks. Võistlustel oli ka minu eesmärk Kaarli lainel istuda. Korra lasti mind isegi vedama minna, aga see kiirus ei sobinud Martin Luigele ja võttis vedamise üle. Ülemises pöördes juhtus Kaarliga sama asi mis minuga Tartu Kevadregatil, nimelt sõitis ta ennast poi võrku kinni. Kahjuks olin mina sellel hetkel sisekurvis ja jäin ka omakorda sinna vahele kinni. Selleks hetkeks olime vist juba Kaarliga kahekesi jäänud, aga selle intsidendiga jõudis meile uuesti järele noor German Orlov. Ta oli just vahetult ennem pööret maha jäänud, niiet kaugel ta ei olnud. Sealt sõitsimegi tükkaega veel kolmekesi koos, kuni tulid otsustavad hetked. Korraks proovisin natuke kiiremini liigutada, aga sealt ei tulnud midagi, sain napilt kõrvale Kaarlile, aga see oli ka kõik. Jäin siis ootama viimast sirget. Kaarel tegi mu elu väga raskeks, pöördes ta mulle ruumi ei jätnud, pidin isegi korraks pidurdama, et saaks ikka poist mööda kuidagi. Nii ma alustasin oma lõpuspurti paadise vahega Kaarlist. õnneks kõik klappis ja powerit oli. Napilt enne joont sain mööda ja esimene regatti võit oligi olemas. Lõpuspurdil sain terve võistluse suurima kiiruse 19,3km/h. See on korralik number, kuna lõpp oli väga madalas vees. Finishi aeg oli ka väga korralik 19minutit ja 45 sekundit. Kaarel kaotas 0,8 sekundit ja Orlov kolmandana 19 sekundit. Ei tea kas see oli sellest suurest pingutusest võistlustel või lihtsalt tsükli kolmas nädal hakkas mõju avaldama, aga igastahes terve viimane nädal oli üks paras piin. Lõikude alguses jõudis sõita 15 seki ja siis oli edasi ainult kulgemine. Sõita kannatas ainult 80%ga lõike. Nädala lõpus oli veel 2 korda 1000m ajapeale emajõel ja no nii kehva ja jõuetut tunnet ei mäletagi, ajad olid minul 3:38 ja 3:41 Kaarli ajad 3:44 ja 3:37. Puhus päris korralik vastutuul mis kindlasti nullis ära voolu kasuteguri. Jääb loota, et nüüd kergema nädalaga ikka eestikateks ära taastub ja seal saab korralikud sõidud tehtud. Tulin selleks nädalaks ka Tallinna treenima, väike salatrenn, et harjuda Harku ilmaga. Ma tõsiselt loodan, et see aasta ei pea jälle selle küljelainega maadlema, aga eks aeg näitab. Ühel ilusal õhtupoolikul käisime Kaarliga ka Sõmerpalus motokrossi vaatamas, päris huvitav oli vaadata kuidas mehed raudratsudega lendasid. Kindlasti peab seda asja kunagi veel vaatama minema. Selleks korraks siis kõik.  Kohtume siis 20-21 juuli Harku järveääres, kus selgitame välja 2013 aasta Eesti meistrid.

Võidukas mees intervjuud andmas

Mägedes telkimas

Selline nägi välja telk seestpoolt hommikuti

Mehed jõudu tegemas

Õhtune vaheldus rasketele treeningutele (pealtvaatajatena loomulikult)

Portugal

Kohe asja juurde asudes, siis päev enne ära sõitu oli tavaline võistluse eelne päev. Kaks rahulikku trenni, õhtul sõit Tallinna ja lõpuks vähe tugevam õhtusöök, sest kunagi ei tea, milline võib söögi isu varahommikul olla. Magama saime südaöö paiku ja uneaega oli meil kuni kella neljani hommikul.
Nagu arvata võis siis hommikul erilist söögiisu ei olnud, aga sisse tuli ikka nii palju pressida kui kannatas. Lennuk Tallinast läks kella 6 paiku. Saime ilusti peale ja õigel ajal olime ka Frankfurdis. Passisime mõnda aega tühja, käisime loomulikult mäkis söömas ja alles siis sai alguse tõeline seiklusterada. Sellest võiks isegi eraldi jutu kirjutada, et end välja elada, aga mis seal ikka. Põhimõtteliselt jäi meie lend ära, saadeti hoopis Londonisse, kus ka lend mitmeid tunde edasi lükati.. lõpuks saime lennukile vast 11 ajal ja algse sihtkoha Porto asemel maandusime hoopis Lissabonis. Minul ja Tarmol vedas, aerud olid ilusti kohal ja ka kotid. Nii hästi ei läinud aga Peetril ja Danekul. Istusime veel mõnda aega lennujaamas, et vajalikud paberid pagasi info kohta saaks täidetud. Peale kõike istusime bussile ja hotelli jõudsime 6 ajal hommikul. Sellega meie reisimine ei lõppenud, sest seal meid vastu ei võetud ja saadeti teise hotelli. Peale pikka istumist ja selgumise saabumist pressiti meid autole ja hakati jällegi teise linna viima. Poole tee peal sinna, helistati autojuhile ja öeldi, et meid tagasi tooks, sest selgus, et meie elamine on siiski eelnevas linnas. Lõpuks jõudsime hotelli, saime toad kätte, käisime pesus, vahetasime riided ja oligi hommikusöögi aeg, milleks oli siis vähekene peale 7 hommikul ja peale seda saime lõpuks ka magama. Ärkvel olime ümmarguselt 36tundi, millest võib veel maha arvutada kvaliteetse lennukis või bussis magatud aja.
Magasime hotellis 3-4 tundi ja oligi aeg jälle ärgata. Vaja oli minna võistluskohta, et võtta omale rendipaat ja selles asendid paika panna. Järgnes veel tunnine trenn vee tunnetuse otsimiseks ja saimegi tagasi hotelli. Pea oli paks ja vatti täis nagu kaisukarul. Silmad enam otse ei vaadanud ja arvatavasti kõrvalseisjatele võis tunduda, et tegemist on purjus ujujate(aerutajatega).
Võistluspäeva äratus oli pool 8 hommikul ja meie jaoks võistluse esimene start 9.50. Ilmselgelt oli teravus kadunud ja stardis võis meid võrrelda vanainimestega, kes rahus üle tee jalutavad. Distantsisõidu enam vähem kannatas ära ja siis kui teised hakkasid lõppu tegema siis endal oli pigem tunne, et tahaks ümber käia ja magama jääda. Eelsõidus olime 6. mis tähendab, et saime viimastena edasi poolfinaali. Peale sõitu paadist välja tulles enam jalgel väga püsida ei tahtnud, tunne oli nagu keegi oleks kilekoti pähe tõmmanud. Pea käis ringi, süda oli paha ja jalad all enam ei püsinud. Vist sai siis endast hetke maksimum välja pigistatud. Tarmo karmi hääle peale ajasin jalad alla ja tassisime paadi oma kohapeale tagasi. Leidsin, et mina enam ei jõua, pistsin pea särgi alla ja värisesin mõnda aega. Peas viskasin kulli ja kirja, kas oksendada või mitte. Enesetunne oli kehva võitu ja ega sellist tunnet ei olnud, et samal päeval veel kolm korda täiega peaks panema.
500m ei maksa pikalt kirjutada, sest seal seda kiiruse asja läheb veel rohkem vaja kui 1000m, nii et mingit erilist põnevust väga ei toimunud. Oligi aeg käes 1000m poolfinaal, vahepeal olime korralikult söönud ja isegi hotelli pikutama jõudnud. Tunne oli võrreldes ülejäänud päevaga palju inimlikum. Aeru jõudis kenast läbi vee tõmmata ja isegi hingamine oli jällegi loomupäraseks tegevuseks muutunud. Kerge närv oli sees ja korralik pingegi andis tunda. Start oli antud ja kõik mõtted peast läinud. Distantsi kirjeldada ei oska, keskendusin ainult enda sõidule ja rajale. Tunne oli tugev ja ka sõit sujus hästi. Peale esimest 500m ei olnud kõrval rajadel kedagi eespool näha ja see andis jõudu juurde. Kõik sujus jälle nii nagu trennis oleme harjutanud ja kõik tundus veel võimalik. Esimest korda kõvale vaatasin siis, kui olime jõudnud viimase 200m peale. Tundus, et hoidsime 2.kohta, aga oli näha ka seda, et mitu paati oli suhteliselt ühel joonel. Vähekene oli veel kannatada ja siis juhtus see, mis juhtus eelmine aasta, lihtsalt 150m hiljem. Jõud sai otsa ja enam polnud midagi, mille pealt viimast pingutust teha, et need viimased 100m ära kannatada. Hambad ristis ja silmad kinni, aga ei tulnud seda, mis oleks pidanud, et tagada pääset finaali. Viimase 50-100 meetriga möödus meist 3 paati ja meie jaoks oligi rong läinud. Sõidu võitis Poola, neile kaotust oli 1.2 sekundit. Kolmandast kohast ja finaali pääsust jäi puudu 0.8 sekundit. Kuidas võtta, pani kõvasi pead vangutama küll, aga midagi polnud teha.
Esmaspäeva hommikul kui tagasi hakkasime reisima saabusid ka Peetri ja Daneku pagasid. Saidki puhaste riietega koju tulla. Tagasi tulek oli nüri, aga samas kiire. Lennujaamades istuma ei pidanud, oli ainult lennukis olemise vaev.

Viimane meditatsioon enne 1000m pf.

Emotsioonid peale 1000m pf.

meie suurepärane füsioterapeut

Magamata, aga rõõmsalt paati testimas

Meie suurepärane treener

Hilinenud postitus.

Pole siin kuidagi seda aega leidnud, et Poznani maailmakarika muljeid sõnadeks seada, aga nüüd otsustasin selle ära teha. Enne võistlust oli tunne üldiselt norm. Kergelt vaevas mind kurguvalu ja köha. Õnneks oli see ainult õhtuti ja hommikuti, päeval ei andnud üldse tunda. Kui kohale jõudsime ja nägime oma eelsõidu koosseisu, siis kohe oli mõte, et siit peaks küll otse finaali saama ja juba siis oli väike lootus, et sellelt võistluselt võib normaalne tulemus ära tulla. Eelsõit läks nii nagu pidi ja teise kohaga saime kindlalt finaali. Tänu sellele pääsesime 1000m poolfinaali sõidust samal päeval, see oleks korralikult väsitanud. Sõita jäigi ainult 500m distants. Eelsõidust sai otse edasi ainult võitja. Ei oskand kuidagi oma liikumist hinnata ja läksime ikka sõitma lootuses kinni panna sõit. Reaalsus oli natuke karmim, olime 5dad. Ei tulnud oma sõit kuidagi välja kah, stardis kohe tõmbasime ennast kopsikusse kinni ja teised said kohe paadiga ette, seal oligi meie sõit sõidetud. Poolfinaalis oli vaja kolme hulka saada ja tundus reaalne. Stardist saime väga hästi minema ja 250m peal olime esimesed, teise kohaga vahe 0,9 sekunit. Kõik tundus ideaalne, aga siis 200m enne lõppu sõitsime nagu vastu seina ja sinna see läks, jäime neljandaks ja b finaali. Laupäeval siis oli 1000m finaal. Stardist saime ilusti minema, kõik 9 paati olid ühel joonel. Tegime oma sõitu ja kõrval radadele tähelepanu ei pöörand, 500m peal olime 5dad. Sealt, nagu alati, mina natuke üritasin tõsta ja see töötas, kolmanda 250 meetriga tõusime teisele kohale. Siis jäigi veel lõppu teha, ütlesin hopp ja alustasime lõpuga, aga kanadalaste ja belglaste lõpp oli võimsam, nad lähenesid meile jõudsalt, 100m enne lõppu olime veel kanadaga ühel joonel ja belglased väikese vahega meie taga, Kaarel ütles selle koha peal veel hopi ja üritasime viimast välja pigistada. Kanada küll liikus natuke eest ära aga belglaste rünnaku suutsima tagasi tõrjuda ja 3 koht oligi reaalsuseks saanud. Loomulikult olime väga õnnelikud. Mina esialgu ei teadnud muidugi üldse, et mitmendad olime, pidin Kaarlilt üle küsima. Pole minul aega kõrvale vaadata. Tund aega hiljem saime medalid kaela ja tunne oli hea. Õhtul tegime veel kerge treeningu veepeal ja siis jäigi pühapäevane 500m b finaal. Läksime mõttega et vaja see ära võita. Jäime küll teiseks, aga ma ise arvan, et seda suuresti sellepärast, et distantsil oli paremalt vastutuul ja prantslased, kes olid esimesed said sõita 9 veepeal ja neil varjas pealtvaatajate tribüün viimasel 200m peal tuule ära. Selline see sport on. Koju saime tulla pea püsti, kuna tulemus oli kirja saadud selleks aastaks. Tagasi tulles oligi aeg hakata valmistuma euroopakateks. Trenni sai palju tehtud sellel nädalal, põhiliselt kiirust. Aga nädala sisse mahtus ka kaks kontroll sõitu ühestega. Neljapäeval 2x 500m anne kanalil, kus suutsin mõlemad korrad Kaarlit edestada. Minu ajad olid 1:45,2 ja 1:44,9. Kaarli ajad 1:45,7 ja 1:48. Laupäeval oli 2x1000m emajõel. Siin jäi seisuks 1:1. Kerge väsimus oli nädalast sees ja ei saanud kuidagi esimesel lõigul ennast liikuma. Kaarel seevastu sõitis elu kiireima 1000m emajõel. Aeg 3:20 minul 3:26. Teisel lõigul tundsin ennast paremini ja aeg 3:22 oli hea. Kaarel sõitis 3:24. Täna nüüd ongi aeg meil Tallinna poole liikuda, et sealt homme hommikul kell 6 lennukile istuda. Niiet pöidlad pihku kõigile. Teeme endast kõik oleneva, et teha korralik sõit.
Finaal sõitudest teeb eurosport ka otse ülekande. Minu teada peaks olema võimalik eelsõite ja poolfinaale vaadata live streami pealt netist.
Link selleks on siin. Seal kaks valikut esimesest saab lihtsalt tulemusi vaadata otse ja alumise pealt peaks pilt tulema.

Video 1000m finaalist

Autasustamine

Viimane trennipäev enne ära sõitu. Mehed nii laiad, et ei mahu enam rõivistusse:)

Uus paat

Sain täna oma uue paadi kätte:) Suured tänud toetajatele, kes selle võimalikuks tegid:)

Poznanisse

Ongi kättejõudnud see päev, kui stardime selle hooaja esimesele tähtsamale jõuproovile. Selleks on Poznani maailmakarika etapp. Kuna Poola pole väga kaugel, siis sõidame sinna meie uue koondise bussiga. Ei oska mitte midagi oodata ega arvata eelseisvast võistlusest, kuna pole ühtegi kahese starti veel see aasta teha saanud. Seda võin lubada, et vähese trenni taha kindlasti midagi ei jää. Trenni on selle hooaja ettevalmistuses ikka looma moodi rabatud. Võtame ühe sõidu korraga ja eks siis lõpuks näha ole, mis seisus me teistega võrreldes oleme. Loodetavasti on meil hotellis ka internet ja saame teha ka võistluste käigust väikeseid kokkuvõtteid. Varasematsest mk-dest on eurosport ja finaalidest ülekande teinud, aga see kord tundub et 1000m finaale ei näidata, kuna tennis on tähtsam. Pühapäeval saab küll 200m finaale vaadata, aga seda distantsi meie ei sõida. Võistlustel saan ma ka kätte oma uue paadi. Olen seda juba tükkaega ootand. tahaks juba proovida, et kuidas see veekohal lendab:)
Sellel lingil  peaks siis olema võistluste koduleht, kust saate vaadata stardiprotokolle ja ka tulemusi. Veel pole seal suurt midagi, aga võistluseni on veel ka aega.
Sellel lingil on võimalus finaale järel vaadata. Kes teab, võibolla isegi lives vaadata.
Aga egas siis midagi, panen nüüd asjad kokku ja siis juba ongi aeg minna. Hoidke siis meile pöialt, et kõik läheks nii nagu peab minema.

Natuke meist ka meediakanalites

http://sport.err.ee/aerutamine/1c679921-e7ac-440d-8174-40c6ac7360d4

Võistlused

Laagrist tagasi jõudes oli parim see, et lund enam ei olnud. See tegi südame kohe väga soojaks. Emajõest siiski midagi erilist oodata ei olnud, sest nagu ikka kevadel, vesi on kõrge, vool kiire ja jõgi on kogu ulatuses  ebameeldivaid keeriseid täis. Sel aastal oli keeriseid veel eriti hästi tunda, sest suur töö oli täiesti seisval veel ette tehtud ja nüüd võttis harjumine palju aega, et uutes tingimustes end millelgi segada ei saaks lasta. Harjumist nõudis veel see, et riideid pidi üleliia palju selga panema. Mõnes trennis tundus nagu kubujuss oleks, aga midagi polnud vähemaks ka võtta. Kas või sellepärast, et kliimavahe Hispaaniaga oli päris suur ja väga oht oli esimese nädalaga kohe haigeks jääda. Sellest suutsime me mõlemad õnneks hoiduda. Ei tulnud isegi kerget nohu vms.

Trennid on olnud siiamaani suhteliselt normaalsed, mitte kõige raskemad, aga samas ka mitte midagi väga kerget. Eks selline enam vähem tasapisi laagrist ja talvest taastumine käib. Kahesega trenni oleme palju teinud. Põhirõhk on tehnika, tehnika ja kokkusõit. See töö hakkab vist lõpuks vilja ka kandma. Oleme treeneri suust kuulnud selliseid kiitvaid sõnu, millest siiamaani pole osanud isegi unistada, veel vähem ette oodata. Ühesõnaga pöial on püsti olnud ja naeratus näol, mis nendel kordadel polnud isegi mitte irooniline...
Ühesõnaga kahene liigub, aga kui kiiresti seda ei oska öelda, sest siiani on emajõel olnud sellest raske aru saada, kuna mõjutavaid faktoreid on liialt palju olnud. Meie õnneks on jõgi taandumas, keerised kadumas ja ilm soojeneb, nii et täna hommikul tundsime end trennis juba väga hästi ja mõnusalt!

Vahepeal on toimunud veel kaks võistlust. Mõlemad 5000m distantsil. Esimene toimus Tartus, mis oli ka EKV esimene etapp ja nädal hiljem toimus Jelgavas traditsioonile Baltimaade MV. Mõlemal võistlusel suutsin võtta esikoha ja samuti mõlemal võistlusel oli minu järel teine Tarmo. Tartus ma tahaks arvata, et mul vedas, et pikamaa distantsid on muudetud ühisstartideks ja et Tarmo end esimese ringi teises pöördes suutis pöörde poi ümber olevasse võrku kinni sõita. Ma isiklikult arvan, et eraldistardist sel hetkel võit võtta oleks läinud väga raskeks. Ei suutnud sel päeval absoluutselt kannatada ja oma sõitu teha, mis seisneb siis põhimõtteliselt sõidu vedamisest või eest ära sõitmisest. Istusin esimese otsa hoopis Tarmol lainel. Kannatasin ja üritasin stardi kiirusest taastuda. Sõita jõudis, aga anaeroobses olemine väsitas meeletult. Üksi sõites võib olla polekski ära kannatanud. Igatahes teises pöördes sõitis Tarmo end poisse kinni ja nii ma kuskil 20 sekki eest ära sain. Terve teise ringi esimese otsa vahtisin seljataha ja nägin, kuidas Tootsi järjest vahet vähendab. Ise ma kannatasin sel hetkel juba meeletult. Peale viimast pööret sain aru, et Tarmo enam lähemale ei tule ja mina pean vahet kas või ainult säilitama. See mul õnnestus ja võit tuligi mulle. Peale sõitu selgus, et mu silm ei petnud. Tarmo tõesti tuli järjest lähemale tagasi, aga sellega ta suutis ennast kinni tõmmata ja ega temalgi enam lõpus midagi anda ei olnud. Jelgavas algas sõit samamoodi nagu Tartus. Kohe ma sõitu vedama ei läinud ja esimesed kilomeetrid istusin lainel. Esimeses pundis oli neli inimest. Mina, Tarmo ja kaks lätlast. Tundsin end sisekurvis sõites väga ebamugavalt ja ei tahtnud seal olla. Nii ma otsustasingi peale esimest pööret rahulikult lainel istuda ja jällegi taastuda nii palju kui võimalik. Enne teist pööret ja esimese ringi lõppu tundsin ma end juba üllatvalt hästi ja tugevana ja mõistsin, et nüüd oleks võimalus proovida ja äkki eest ära minna. Kuna läbida oli vaja kokku kolm ringi,siis juba esimesel ringil midagi proovida tundus riskantsena, sest  valusalt meeles oli veel Tartus toimunud kannatamine. Võtsin end siiski kokku ja võtsin riski, hüppasin lätlase lainelt maha 100m enne pööret ja tõmbasin nii, kuidas torust tuli. Enda üllatuseks ei tulnud keegi kaasa või ei suutnud tulla ja läinud ma olingi. Suutsin teha veel teise tugeva ringi ja vahe pikenes veelgi. Teisel ringil, umbes samas kohas, kus mina läksin läks ka Tarmo. Nii me sõitsime. Mina ees üksi, Tarmo üksi teisel kohal ja kaks lätlast tema taga. Viimane ring oli piinarikas ja nõudis jällegi palju kannatamist. Eks esimesel ringil tehtud spurdid hakkasid välja lööma ja käed lõid tuld. Lõpuks võitsin sõidu Tarmo ees 25sek ja Tarmo sai teise koha lätlaste ees 4sekundiga.

Uuest nädalast muutuvad trennid intensiivsemaks ja hakkame põhimõtteliselt treenima seda, et varsti punases sõitmist ka kannatama hakkaks. Et enam poleks peale starti tunnet, et nöör on paelaga kaelas, seda ükskõik millisel distantsil. Ühesõnaga võistlused on juba peagi uksetaga ja tuleb hakata vormi koguma. Sel nädalal teeme ka esimesed ajapeale sõidud. Seda 500m, kuna selle distantsi saame sõita anne kanalil, kus on seisev vesi ja kõik tundub rohkem nagu päris.

Laagri lõpp

Ja läbi see saigi. Lõpp hakkas kergelt küll venima nagu näts, aga tehtud see sai. Nüüd kui on kaks päeva juba eestis oldud, siis peaks ütlema, et hea soe oli seal:D Täitsa hirmutav on see mõte, et täna peab ennast paksult riidesse toppima ja emajõele minema. Viimane nädal oli päris huvitav. Kõigepealt nädala esimesel päeval sõitsime uue rekordi 15km sõidus, ajaks siis 1:09:29 umbkaudu. Päris täpset aega ei saa öelda, kuna meie mõlema polari gps andurid hakkasid streikima. Nii võtsimegi aja seal, kus tavaliselt 15km täis oli saanud. Nädala teinepäev lõppes ka huvitavalt kui peale jõusaali ja tunnist veetrenni mõtlesin korraks, et teeks ühe spurdi. Noh esimene ei tulnud eriti midagi, aga siis kuulates sprinter Peetri nõuandeid ja proovides uuesti, oli tulemus teistsugune. Ei tea, kas uskuda või mitte, aga kiirenduse lõpus näitas kell maks kiiruseks 23,1km/h. Teised muidugi arvasid, et kell näitas valesti, mis tõenäolislet võis ka juhtuda, aga tunne vähemalt oli hea ja arvan et kiirus oli ka üks paremaid mis ma suutnud olen:D Kolmandal päeval oli juba tõsisem andmine ja pidime 1000m ajale sõitma. Tunne oli selline keskmine, ei midagi head ei midagi halba. Kaarel tõmbas esimese 500m päris korralikult ja mina üritasin kaasas püsida, siis üritasin tõsta natukene. See tõstmine muidugi näeb välja rohkem kiiruse hoidmisena. Viimasel 250m peal olin juba suht väss ja nagu ikka just siis sõitis meile vastu üks reisilaev, niiet viimasel 150-l sain ka lainete vahel ukerdada, aga lõpptulemus oli igati korralik 3:34,8. Võimalik, et sinna laevalainesse jäis sekund või kaks, aga seda ei saa kunagi teada. Kaarli täpset aega ei oskagi öelda, aga peale esimest 500 läks tal raskeks ja tuli aeg üle 3:40. Teiseks lõiguks enam nii palju särtsu polnud mul ja aeg tuli 3:39. Kaarel sõitis sama aega mis mina, aga suutsin ikka enda paadi nina natuke eespool hoida ja võtta treeningsõidu võidu. Algselt oli plaanis 3 korda sõita tuhandet, aga nähes meie väsinud nägusid, otsustas Peeter, et kahest korrast piisab. Nädala viimasel päeval oli jälle 1000m ajale, seekord saime oma kolm korda ära sõidetud ja ajad olid vastavad: minul 3:38 3:41,7 ja 3:45
Kaarlil 3:52 3:41,8 ja 3:43. Õhtul veel jõusaal ja kerge vesi. Enne magama minekut veel asjad oli vaja kotti mahutada. Viimasest nädalast meenub veel see, et olen ka tehnilisest küljest paranenud. Sain täitsa paar korda kiita. Ei oleks mina seda iial uskunud, et mu tehnika paraneb, aga võta näpust. Nüüd peab ainult koguaeg jälgima, et see ka püsima jääks. Õnneks käib Peeter trennis kaasas ja ei lase mul seda unustada.
Võtan siis kõik 6 nädalat kokku ka numbriliselt:
Treeningaeg: 146h 13 min
Kilomeetrid: 1369km
Vesi: 111h 41 min      1236km
jooks:  12h 49 min   133km
Jõusaal: 19h 11min

Kuumalaine

Järjekordne treeningnädal on läbi. Ilmad läksid meil siin väga soojaks, et mitte öelda palavaks. Linnapeal kraadiklaasid näitasid kohati isegi 38 kraadi. Nahk on juba päris pruuniks muutund. Pühapäeva öösel jõudis meie juurde ka peatreener Peeter, et laagri viimasel nädalal meil silm peale panna ja vaadata mis seisus mehed on. Viimasel päeval sõitsime leitsakus 3 korda 1000 m ajale. Nagu eelmine aasta meil Kaarliga pooleli jäi sealt ka jätkasime. Sõidud ninaninas. Esimesed kaks võitsin mina meetrise eduga Kaarli ees ja viimase võitis Kaarel juba kindlalt. Minul oli püssirohi otsas ja eks natuke läksin ka julgeks. Lootsin oma heale lõpule, mis eelmine aasta toitis, aga see aasta jäin jänni. Ajad olid esimese korra kohta väga korralikud. Minul 3:41 3:42 ja 3:49. Kaarlil 3:41 3:42 ja 3:45. Eelmine aasta esimesed korrad sõitsime parimatel 3:50. Puhkepäev oli päris lõbus. Tegime sõudjatega paatide vahetust. Ütleme nii, et aerutajad olid vähe edukamad ja said kõik kuivalt ringi ära tehtud, soudjad aga ei saanud esimesest tõmbest kaugemale. Õhus on ka comebacki hõngu, Peeter tegi süstaga tiiru veepeal ja natuke vaeva näha, siis võiks eestikatel juba joonele tulla 200 meetri peal. Joss ka proovis süsta sõitu ja peab ütlema, et pilt oli päris hea. Õhtu poole käisime veel poes koos sõudjatega. Tegin väljamineku ja ostsin paki kaarte. Nüüd on õhtud ja päevad sisustatud. Internet meil siin 3dat päeva jamab juba. Ja selle tõttu lisan ka nädala kokkuvõtte hiljem, kuna hetkel ei saa polari programmile ligi.