Esimene nädal kodus oli nii enesetunde kui ka tujude jms poolest päris kõikuv. Kodus on küll tore ja hea, aga korraliku laagri vastu ikka ei saa. Nagu ma olen aru saanud, siis laagreid toimub meil sel aastal päris palju, nii et see teeb ainult rõõmu. Üldiselt oli enesetunne päris hea, nii suusarajal kui ka saalis. Mingil hetkel hakkas mägedest tagasi olek tunda andma ja tundus nagu keegi oleks nuiaga pähe tõmmanud. Jõud kadus, energia kadus ja üldine enesetunnegi oli suhteliselt kurnatud ja ükskõikne. Tõenäoliselt sai esimestel päevadel liiga hurraaga peale lennatud. Ka pulsi poolest oleks võinud rahulikumalt võtta, mis sa teed kui tahtmine on suur, aga pulsi poolest oleks võinud suusarajal "jalutamas" ainult käia. Hea näide on üks jõusaali trenn, kus keskmine pulss oli 159... Ma siiamaani ei suuda ära imestada, kuidas jõusaalis selline asi üldse võimalik saab olla. :D Igatahes esimene nädal sai läbi ja pühapäeval viskasin jalad seinale, passisin niisama ja puhkasin. See tuli kasuks. Organism on muutustega ära harjunud ja suusatades pulss on 10 lööki kukkunud, aga samas kiirus km/h tõusnud. Eks varsti saab saali minna ja üle vaadata, kas lihastesse ka jõud ja energia tagasi hakkab tulema, ma ise loodan väga, sest rõõm on trenni teha kui kõik sujub ja asjad liiguvad õiges suunas. :)
Järgmine laager peaks esialgsete plaanide järgi toimuma märtsi alguses, vanas tuttavas Sevillas. Ei jõua ära oodata, sest see laager oleks juba veepeal. :)
Tegelikult oleks veel laagrist palju rääkida, nii tingimustest kui kohast endast, aga selleks korraks aitab küll. Olge tublid ja järgmise korrani. :)
Natukene uhkem lumememm. |