pühapäev, 25. august 2013

Duisburgi eel

Väike video viimasest ajapeale sõidust emajõel enne MM-i
Juba neljapäeval siis hakkab MM pihta. Kohale jõuame ise teisipäeva lõunaks.
Sõite saab lives vaadata siit
Ja tulemused siit
Sõidud on siis nii, et neljapäeval on hommikul 1000m kahese eelsõit ja õhtul poolfinaal.
Reedel on minul varahommikul 500m ühese eelsõit ja lõunapaiku poolfinaal.
Laupäeval õhtupoole on 1000m finaalid.
Pühapäeval on hommikul Kaarlil 5000m sõit ja õhtul minul 500m finaalid.

laupäev, 17. august 2013

Palju juhtunud

Vahepeal on selja taha jäänud nii mõnigi võistlus, laager ja ka trenn. Kuna pole pikalt midagi kirjutanud ja iseenesest rääkida oleks palju, siis proovin asja võimalikult lühidalt kokku võtta.
Alustama peaks kindlasti EMV-st, mis toimusid juba päris mitu nädalat tagasi. Tunne oli väga imelik ja kõikuv, hommik erines õhtust ja puudus stabiilsus. Teades, et Tarmo kohe kindlasti pakub sel aastal kõva konkurentsi ja oli tegelik favoriit, pidin säilitama rahu ja lootma, et suudan endast õigel hetkel parima anda.
Üks päev enne Eestikaid sõitsime juba Tallinna, et harku järve elu ja oluga väheke harjuda jõuaks. Peale mõnda pikemat tugevamat lõiku mõtlesin, et võiks proovida 1000m läbimist, seda siis lendstardist ja sõita seni, kuni läheb raskeks ja kui ei lähe, siis lõpuspurti ega mingeid tõstmisi vahepeal ei tee. Ehk siis proovida ühtlaselt distants läbi sõita ja võimalikult palju tõmmet tunnetada. Pooma ei hakanudki ja sõitsin ilusti lõpuni, ajaks 3.37, mis tundus müstiline, sest sõit tuli kergelt ja pealegi isiklik rekord oli sel hetkel 3.33. Võistlus algas 200m distantsiga, mis mul absoluutselt ei meeldi ja millest ma ka midagi ei oota. Suurelt tänu õnnele suutsin end ikkagi poodiumile sõita ja saavutasin 3.koha, mis tuli mulle täieliku üllatusena. Peale lõunast pausi algas võistlus 1000m tiitlite peale. Alustuseks kohe siis ühese poolfinaal, kus läksin lihtsalt tõmbepeale sõitma ja mõttes olin valmis siis alla laskma kui raskeks läheb. Minu üllatuseks tuli sõit jällegi mõnusalt ja ajaks 3.34, mis oli rekordi kordamisest kõigest sekund aeglasem ja Tarmo eelsõidu ajast 10 sekundit kiirem. Finaaliks olin positiivselt meelestatud, aga eks konkurente ei tohi kunagi alahinnata. Finaalis olid mõtted juba teised, pidime panema täiega ja endast maksimumi välja imema. Finiši ületasin teisena, sõidu võitis Tarmo. Ajaks oli mul 3.32, millegi ei jäänud üldsegi rahule, isegi siis kui tegemist oli uue isiklikuga. Peale finišit väsimus puudus ja oleks võinud veel sama kiirusega edasi sõita, mis tähendas seda, et maksimaalselt pingutada selle vormiga ei suutnud ja lohutasin end sellega, et ma valmistun siiski MM-iks, mitte eestikateks. Mõne aja pärast istusime juba Tarmoga kokku ja läksime kahese finaali sõitma. Ajaks oli meil 3.13, iseenesest me nii kiiresti pole kunagi sõitnud ja jällegi uus isiklik rekord. Õhtu lõpetas neljaste paatide finaal, kus me võitsime veenvalt. Koosseisus: Kaspar Sula, mina, Tarmo ja Kristjan Oras.
Järgmine päev oli kavas 500m distants. Juba hommikul oli tunne tühi ja väsinud. Jällegi ühesel paadil võit Tarmole ja teine koht mulle. Kahese võitsime ka kindlalt. Kummagi paadis rekordeid ei sõidetud, nii et võis mõista, et kogu jõud oli jäetud meie põhidistantsile.
Peale Eestikaid oli keha tühi ja tunne natukene lootusetu, mitte kuidagi ei saanud ennast käima ja pingutada oli meeletult raske.
Sellise tundega oli vaja minna Pärnusse, et seal Eesti karikavõistlusel osaleda. Olin võistluse kaotanud juba enne võistluse algust. Läksin sinna suvitama ja vaimu värskendama. Vastavalt suhtumisele ka vastav tulemus. 200m jäi minu piiriks 7.koht ja 1000m suutsin siiski lõpetada teisena, mis tuli küll napilt, aga tuli. Kokkuvõttes 3.koht. Nii madalal ei mäletagi, kuna ma viimati seisnud olen. Igatahes ise arvan, et see väike värskendus ja vaimu tuulutus kulus mulle ära, sest koju jõudes olin jälle tahtmist täis ja valmis täielikult keskenduma. Treener tegi ka otsuse, et me enam mõnda aega Tarmoga kahesesse ei istu ja teeme ka eraldi trenni. Jätsin vahele ka Tallinna karikavõistluse ja tunne hakkas järjest paremaks minema. Trennides suutsin jälle pingutada ja enesetunne paranes märgatavalt.
 Meeleolu paranemisega paranesid ka tulemused. Paranes ka uni ja kõvasti tõusis ka söögiisu. Ise arvan, et Euroopakate väike tagasilöök andis psühholoogiliselt nii kõva põntsu mulle, et peale seda tekkisid ka une ja söömisega probleemid. Igatahes keha oli end jälle laadima hakanud ja söögiisu muutus piiramatuks. Enam ei pidanud ennast sundima, et hommikul peale kohvi ka midagi sisse suudaks süüa. Tänasel päeval võib juba öelda, et tunne läheb järjest paremaks ja tunnen isegi, kuidas igapäevaga vorm paraneb. Vorm on veel päeviti vähekene kõikuv aga üldiselt suhteliselt stabiilseks muutunud. Palju oleneb sellest, kuidas ma ise oma kehaga käitun. Kui suudan kõike kontrolli all hoida, siis on ka tunne väga hea ja tugev. Kindlasti olen sel aastal suvisel perioodil jõusaali jõu kohapealt parem kui kunagi varem olen olnud ja see annab ka veepeal tunda. Minu esimese täiskasvanute MM-ini on jäänud täpselt 10 päeva ja pean lootma, et suudan selle positiivsete elamustega lõpetada! :)