neljapäev, 25. mai 2017

Võtsin ennast kokku, et kirjutada heast ja halvast.

Tere Ungari
Pole nüüd jälle pikalt midagi siia kirja pannud. Ausalt pole ka erilist tuhinat olnud. Olen küll korduvalt mõtlend selle peale, aga tegudeni pole jõudnud. Spordi kohapealt ei olegi midagi väga juhtunud. Trenni olen korralikult teinud ja Imre plaanid on ka väga meeltmööda olnud. Märksõnadeks vast on olnud keskmise pikkusega lõigud 3-6 minutit ja vahed lühikesed, enamasti 2 minutit. Tunne on paremaks kõvasti läinud võrreldes Sevilla laagri algusega. Aga eks varsti ole näha. Nimelt homme algab Szegedi MK etapp. Kuna sellel aastal olen keskendunud ühesele paadile, siis siin võistlusel sõidan 500m ja 1000m K-1. Ungarile omapäraselt on tase väga kõva siin. Võiks isegi öelda, et kõvem kui MM-idel, kuna MK etappidel saab iga riik välja panna 2 sportlast ühele distantsile aga MM-il ainult ühe. Kuna tegemist on hooaja esimese tõsisema võistlusega siis ei oskagi midagi oodata sellest. Tuleb starti minna ja oma sõitu teha, eks siis lõpujoonel ole näha. Oma eelsõitudest nii palju, et kergelt midagi ei tule ja pigem on vaja ennast ületada, kuna loos pole olnud väga soosiv. 1000m distantsil on sõidus 3 eelnevate aastate maailmameistrit, samad kolm on ka olümpia medaleid saanud mitmeid ja ega teised poisid ka pole papist. 500m on enamvähem sama seis nende medalimeestega. Pöidlad pihku.

Hommikuse võistluse otsepilt SIIN
Hilisemad ülekanded peaks vast leidma samalt lehelt paremal ääres valikutsest
Tulemused SIIN

1000m eelsõit
500m eelsõit
 
Eesti aerutamiskoodis

Kui nüüd päris aus olla siis homne ei ole päris esimene start, kuna vahepeal külmas eestis olles sai kodune hooaeg avatud traditsioonilise Tartu kevadregattiga. Tulemuseks teine koht Kaspari järel. Arvestades, et ma kuidagi ei saanud sina peale külma ja kiirevoolulise emajõega, siis panen endale hindeks koolipoisi 3.

Nüüd siis natuke kurvema poole peale, miks ka ei olnud eriti tahtmist blogiga tegeleda. Nimelt poole Sevilla laagri ajal sain kurva teate, et isa on ajuverevalumiga haiglas koomas. Sellest Ta küll tuli välja ja tundus, et läheb paremaks. Saatusel aga oli oma tahtmine ja peale 6 nädalat haiglas kahjuks Ta lahkus meie hulgast. Suured tänud aerutamise alaliidule, kes võimaldasid mul esmaspäeva õhtul koju sõita ja isa viimasele teele saata. Puhka rahus!!!

Puhka rahus isa:(
Viimasel ajal ongi palju mõtetes olnud minevik ja kindlasti üks põhjus, miks ma olen oma elus just siin kus ma olen, on mu isa. Kuna, üleskasvades Veski spordibaasis Otepääl, kus mu vanemad töötasid ja me elasime, ealt tuli ka pisik sisse aerutamise vastu. Esiteks selle pärast, et Tartu aerutajad olid suviti ja talviti seal laagris ja teiseks isa vedas veoautoga Tartu klubi paate võistlustele. Ühesõnaga sellest kõigest sai alguse minu aerutaja teekond, mida ma nüüdseks olen teinud juba 24 aastat.
Laevareis Doonaul
Kangelaste väljakul
Eesti (A)erutamiskoondis

esmaspäev, 3. aprill 2017

Sevilla

Office
Enne Sevillat viimane trenn Eestis
Olen omadega nüüd juba nädala sevillas olnud. Esimene laager, kus on kohal ka meie uus peatreener Imre. Treeninguid on olnud igasuguseid. Jooksmist, jõusaali ja muidugi veetreeningud. Veetreeningutel on põhirõhk tehnika jälgimisel. Nii ongi lõikude intensiivsused olnud pigem segareziimis ehk siis umbes 85% maksimaalsest pulsist. Jõusaalis oli kaks päris korraliku kannatamise trenni. Siiamaani veel annab tunda :) 

Meie niisama lennukis :)
Reis siia käis kiiresti. Lennuk startis kell 7 hommikul Tallinnast ja vahemaandumisega Münchenis jõudsime lõpuks Sevillasse juba keskpäeval. Kuna saime kohe paadid kätte ja treener ei olnud veel jõudnud siis tegime oma algatuslikult esimeses trennis 15km. Halb uudis oli see, et ei olnud minu suuruse jaoks õiget paati ja esimese poole laagrist sõitsin kergekaalu paadiga. Eks see tegi elu natuke raskemaks, eriti lainetuses sõitmise, aga sai hakkama. Ühes trennis sain proovida lätlase Aleksei Rumjancevi paati cinco xxl. See oli just selleks vajalik, et kuna plaanin vaikselt uut paati osta siis küsimus oligi et kas võtta xxl paat või xxxl paat. Ja hetkel tundub, et suurem paat oli veidikene parem. Esimese nädala lõpupoole sain siis ka õiges suuruses paadi. See on siis quatro xxl, sama mudel mis mul kodus kasutada on. 

Team Estonia treeningul
Sightseeing
Laupäev oli poolik päev ja õhtul jõudsime ka väikese ringi linnapeal teha. Kuna oleme juba korduvalt siin varem laagerdanud, siis oli see rohkem noore Carl Danieli linnaga tutvustamine :) Pühapäevasel puhkepäeval oli meil operatsioon pruuniks 2. juuniks ja sai natuke vist liiale mindud. Poisid olid punased nagu vähid. Kõige edukam kindlasti Joosep nagu alati :)

Meeskond suundub missioonile - päevitamine
Tulev nädal saab natuke juba põnevam olema. Saame esimest korda paadid joonele. Plaani järgi kolmapäeval 2km-sed ja reedel 6km ajale.






Ühe päeva saime olla 5 tärni hotellis nagu härrad
Selle silla järgi leiab igaltpoolt kodutee
Spioonitasime Eesti sõudekoondise jaoks :)

kolmapäev, 22. märts 2017

Skradiniga finito

Sõbrad mägedes
Laager Horvaatias on tänaseks läbi saanud. Teine nädal oli oodatult väga raske, õnneks vähemalt ilm soosis meid enamvähem. Saime ka esimesed trennid ilma särgita tehtud ja korralikult ära põleda lõunamaa päikese all. Nädal oli ülesehituselt väga lihtne, iga päev sai veepeal 40km jagu sõidetud. hommikul 24 ja õhtul 16. Mõned päevad olid ka teistpidi. Näiteks siis kui sõudjatel oli hommikul jõusaali trenn plaanis, siis kasutasime võimalust ja liigutasime ka natuke raskuseid ja peale seda oleks 24km liiast olnud siis tegimegi hommikul 16 ja õhtul 24. Üritasime ka iga päev 15 minutit süvalihaseid teha, aga viimasel kahel päeval oli väsimus nii suur peal, et kuidagi ei suutnud ennast sundida lisa tegema. Nädalas oli ka kaks jooksutrenni. Ühe pidin üksinda tegema, sest Joosepit tabas suur energiakriis. Teises oli Joosep platsis ja tegi lõikude ajal tempot. Enda jaoks tundus, et trennide keskmine kiirus tuli päris hea, enamusel oli keskmine kiirus 12 km/h peal.
Maestro Tõnu Endrekason treeningul

Laagris oli siis ka üks puhkepäev, mis möödus aktiivselt meie jaoks. Hommikul ronisime kõrgele mäeotsa. Loomulikult, nagu õiged matkasellid ikka, panime jalga lühikesed püksid:) Tulemus oli ettearvatav ja tagasi hotelli jõudes olid jalad verised, sest seal mägedes oli põhiline taim mingi eriti okkaline asi. Õhtune aktiivne osa oli sillale ronimine ja see oli korralik ronimine. Üles oli lihtne minna, aga alla tulles sai ikka julgus väga otsa :D See trepp, mis sinna minemiseks oli ei väärigi trepi nime, sest see oli rohkem redeli lähedane moodustis.  Aga vaade oli seda värisemist väärt.
Sild ka kõrvalt vaates

Stairway to heaven
Allakäigu trepp
Laagri viimane trennipäev oli siis esmaspäev ja teisipäeva hommikul kell 7:30 oli meil lennuk kodupoole. Suured Tänud Mati Killingule, kes meid hommikul oma une arvelt lennujaama viis. Lennud läksid iseenesest kiirelt, jõudsin ainult ühe filmi vaadata arvutist kolme lennu peale :) Kell viis olime Tallinnas ja peale Joosepi bussijaama viimist, põrutasin ise Tartu poole. Kahe laagri vaheline aeg möödubki enamuses Tartus ja täna sai juba ka üks kerge taastav jooksutrenn tehtud. Ega vist veepeale see nädal ei hakka surumagi, sest juba esmaspäeva hommikul võtame suuna Hispaaniasse. Muidu võiks isegi minna veele, aga paadid jäid Horvaatiasse ja jõuavad veidike hiljem Eestisse. Jällegi suured tänud sõudjatele, kellega me koos laagris olime, et nad meie paadid kodumaale toimetavad. Järgmine postitus siis tuleb juba uuest riigist. Proovin mõne siesta ajast midagi siia kirja saada :)
Sellised asjad siis välismaal
Vaade
Päri kõrgel
KRKA looduspark

esmaspäev, 13. märts 2017

Laagri esimene pool läbi.

Joosep veidike parandas mu blogi esipildi väljanägemist
See Horvaatia lipp näitab meile enne igat trenni, mis ilmaolud meid ootavad
     Oleme laagrist nüüd esimese nädala ära teinud koos Joosepiga ja tunne on igapäevaga paremaks läinud veepeal. Kindlasti on oma osa olnud ka ilmal mis on vaikselt paranenud. Esimene treeningpäev oli õige vaevaline. Tuul oli prognoosi kohaselt 12m/s kandis ja puhangud ulatusid üle 20m/s. Esimesel päeval sai omamoodi rekord tehtud. Treeningu esimese kilomeetri aeg oli 12 minutit - no andis ikka võidelda selle tuulega, õnneks oligi just see esimene kilomeeter kõige hullem, sealt edasi läks veidike paremaks. Kohati küll tuuleiilid tahtsid kaldasse puhuda aga see meest ei murra. Hirmutavad olid ka hetked, kui tugev tuul tõstis veepinnalt vee pilvedesse ja sai näha ka vikerkaart :)
     Nagu sai öeldud siis iga päevaga läks paremaks tunne ja kiirus ja nädala viimases trennis sai juba trenni keskmise kiiruse 12,3 km/h peale. Ise rahul vaikselt juba. Eraldi kiitust väärib muidugi Joosep, kes nagu liimiga oleks lainele pandud. Ei ole vahet mis kiirust või kuidas sõidan, Tema on ikka lainel. Kehva ilma tõttu pidime ühe hommikuse trenni asendama jooksuga, aga ülejäänud sai kõik tehtud nii nagu plaan ette näeb. Jooks oli muidugi omaette kogemus, kuna see väike linn Skradin asub merepinnal, aga ümberringi on mäed, siis ei olegi muud teha kui esimene osa jooksust vaja ülesmäge teha. Ehk siis 6km tõusu ja siis 6km laskumist. Oleme ka kindlasti tublid olnud selles osas et individuaalselt ja plaani väliselt iga päev süvalihaseid teinud nii umbes 15 minutit.
     Kui tulla nüüd plaanipäraste jooksude juurde, siis neid oli meil esimesel nädalal kaks tükki. Mõlemad olid väike lisa boonus veetrenni järgselt. Esimesel oli 6km 90% intensiivsusega mille ajaks tuli 23:39. Arvestades, et jalg ei tundunud kõige tugevam just ja tee käis üles alla siis võib rahul olla. Teine jooksu suts oli eile, kus pidime samamoodi 90%ga jooksma 3x 1200m. Ajad tulid endalegi üllatavalt päris korralikud. Ehk siis kõik kolm 4:15 -4:20 vahele.
Poole tõusu peal
     Ega rohkem ei olegi midagi tarka rääkida. Homme tuleb puhkepäev ja arvan et teeme Joosepiga mingi väikese ronimise kuskile lähedal asuva mäe otsa, et lihtsalt päris niisama hotelli toas ei passiks. Järgmine postitus siis juba Eestist, kus saab terve laagri kokku võtta ja võibolla väike pilguheit ka Sevilla laagri suunal.


Peatänav, kus hetkel on tühjus ja puhub ainult tuul
Päike paistab silma
Kes võtab päikest, kes istub varjus
Sadam  

esmaspäev, 6. märts 2017

Horvaatiasse sooja suve otsima.

Olengi oma treeningutega sinna maale jõudnud, et on aeg lühikesed riided kohvrisse pakkida ja esimene veelaager Skradinis võib alata. Sinna lähme siis Joosepiga kahekesi aerutajatest. Meeldivat seltskonda pakuvad meile sõudjad eesotsas Rio olümpia pronksimeestega. Eks vaatame Jossiga kuidas olümpia medaliteks treenitakse ja võtame õppust. Laagri pikkuseks on 2 nädalat. Siis tuleme nädalaks koju ja teine laager on Hispaanias 3 nädalat.
Aga nüüd natuke ka siis möödunud tegevustest. Talv on olnud selline nagu ta on olnud, aga Tartu Maraton ikkagi suudeti ära korraldada. See kord oli distantsiks 34 km Tehvandil kunstlume peal. 6km oli ringi pikkus, seda sõideti 5 korda ja siis lõpuks üks 4km ring veel peale. Suusad said määritud AT spordis. Suured tänud selle eest. Kõige suurem dilemma oligi, et kas minna uisusuusaga paaristõukega või ikka klassikat ja pidamisega. Kuna ilm pööras suht lumiseks siis otsustasin, et lasen ikka pidamise ka alla panna ja see oli suur viga. Joosep läks uisusuusaga ja libisemise vahe oli märgatav. Ise kangutasin terve distantsi. Kuna see aasta talve pole olnud siis pole ka klassikat saanud sõita ja see andis korralikult tõusudel tunda. Tõusu võtmise tehnika oli nulli lähedane ja kannatasin vaheldavat sõites rohkem kui oleks paaristõukega kannatanud :D Lõpp kohaks jäi 83 mis pole tegelikult ju halb, aga ise lootsin paremat. Eriti arvestades, et Joosep sõitis ennast 22 kohale :D Ulme mees on see. Eks peab järgmist talve ootama, et saaks uuesti vaadata who is who. Lisaks tegi hea sõidu ka Andreas, kes oli 48. Veesportastest oli Allar Raja 36.  Reedel aitasin sõbrad Andrease ja Joosepi välja Eestimaa Talimängudel ja sõitsime Tehvandil teatesõitu. Välja olid korralikud plusskraadid ja rada oli nagu puder. Libisemine oli null. Me läksime starti teadmisega, et distants on 5km ehk siis 2x2,5km. Joss sõitis esimest vahetust, ma rääkisin rahulikult juttu ja ootasin, et kui joss teisele ringile läheb siis on paras aeg valmistuma hakata, aga ohh imet nägin et kõik teised olid juba valmis vahetusalas ja ootasid oma sõitjaid. Seadsin ennast ka kiiruga valmis ja siis juba Joss tuligi. Sain vahetuse kätte ja jooksin siis oma suuskadega seal lume sees, sest nagu öeldud no üldse ei libisenud. Sõites mõtlesin siis, et ju on distantsi lühendatud ja on distants 2,5km, aga jälle möödalask. Sealt kust pidi tagasi staadioni poole keerama panid ees sõitjad otse edasi ja ringi pikkus oli 3,3km. Egas midagi mõnusad tõusud tulid lisaks ringile ja need küpsetasid omajagu mind. Lõpuni ma jõudsin ja teate sain ka edasi antud Andreasele. Pingutus oli korralik sest tükkaega oli veremaitse suus veel. Nüüdseks siis on suusatamisega kõik selleks talveks. Eelmisel nädalal sai juba ka paar veetrenni emajõel tehtud. Vahepeal oli ka võimalus spordiarsti külastada ja tulemustega võib enamasti rahule jääda. Järgmise postituse saab juba Horvaatiast teha ja loodetavasti päikeseliste piltidega.
Ükskord oli ka miinuskraade
Jooksuvorm on nii terav, et tallad lähevad põlema
Finish
Kurvi võtmine
Kui kõnnib mannekeen
Sai vähe eetriaega ETV ekraanil koos Raul Ollega

teisipäev, 7. veebruar 2017

Kus on lumi?

Lausa uskumatu tundub, et viimastel aastatel sellised talved meil Eestis on. Hetkel küll on 20 kraadi miinust, aga lund on näpuotsaga jagatud ja õiget suusatrenni see aasta veel teha polegi saanud. Head suusapaarid on siiani suvemäärdega toanurgas ja olen kasutanud oma vana Fischeri paari, kus enam väga palju plastikut alles pole, aga asja ajavad ära. Vastavalt siis tingimustele on ka suusa kilometraaz väga kesine. Enamus trenne ikkagi jõusaalis, joostes ja trenazööril. Eelmine nädal oli meil siis esimene kohtumine uue peatreeneriga - Imre Pulaiga. Kindlasti on suur au teha koostööd nii tituleeritud mehega. Ikkagi olümpiavõitja ja neljakordne maailmameister. Naljakas oli see, et kui meil olid ilmad null kraadi ringis, siis Ungaris, mis palju palju lõunapool, oli 20 kraadi miinust samal ajal :D Esimesel päeval oligi siis selline rohkem tutvumine ja plaanide läbi arutamine. Muidugi sai omajagu ka juttu aetud pressiga. Ajakirjanduse huvi oli korralik. Kohal käisid nii ETV spordisaade kui ka ERR Vikerraadio spordipühapäeva saade. Lisaks veel Postimehe ajakirjanik. Kui paika pandud plaanidest rääkida, siis esialgu tundub, et hooaeg peaks huvitav tulema, erinevad treeninglaagrid . Alustuseks siis Türgi või Horvaatia, edasi Hispaania ja siis Budapestis paar sutsakat, niiet ootame huviga. Teisel päeval algasid siis kehalised katsed, kus uus peatreener vaatas ära who is who. Esimene ala cooperi test ehk 12 minutit jooksu ja kes kui kaugele jõuab. Sellist nalja tegin viimati gümnaasiumi ajal ja see oli väga väga ammu juba :) Kuna Eestis on ikkagi kalendri järgi talv ja väljas kõige mõnusam ei ole joosta, siis tegime testi TÜ spordihoones 200m ringi peal. Neid kurve sai ikka korralikult painutatud selle 12 minuti see :) Tulemuseks võib öelda, et võtsin alavõidu 3500 meetriga. Teine oli Joosep 3350m-ga. Väga rahul ise. Peale jooksu 20 mintsa lõõtsutamist ja siis edasi jõusaali, kus oli maks surumine ja maks tõmme. Ütleme, et seal tegin oma suht tavalise ära surumises 140 ja tõmbes 115kg. Kaspar sai mõlemas alavõidu, vastavalt 145 ja 120kg. Endale teeb natuke tuju paremaks see, et kui detsembri alguses sai proovitud maks surumist siis jäi tulemsueks 130kg ja peale seda suutsin õlale haiget teha. Seal tuli korralik, vähemalt kuuajane paus sisse, kus ei saanud üldse raskemat kangi katsuda. Ja nüüd siis 140 - peab rahul olema. Õhtul käisime uue peatreeneriga õhtustamas Cafe Truffees ja rääkisime juttu. Järgmine päev algas 3x400m-ga . No ei ole need lühikesed distantsid minu jaoks. Ajad olid mul 1:05, 1:07 ja 1:06. Võrdluseks võin tuua, et eelneval päeval cooperis sain esimese 400m ajaks 1:15. Parima aja eest hoolitses sprinter Kaspar 57 sekiga. Ära tasub märkimist ka Joosep, kes oli stabiilselt hea, 59 seki, 1:03 ja 1:03. Väike puhkus ja edasi tulid surumine ja tõmme kahe minuti jooksul. Sai Imre käest küsitud et mis tulemused oleks okeid ja vastus oli et üle 100 on norm. Kangi raskus oli siis 40kg. Kui kõik mehed tegid sinna 100 kanti tulemused ja enne mind oli parim Kaspari 108, siis endale üllatuseks suutsin 100ni ilma pausi tegemata panna ja lõpptulemuseks oli 132. Peab rahul olema. Tõmme muidugi nii rõõmustav enam ei olnud. Seal jäi minu tulemuseks 128 samas kui Joosep tegi 162. Enda rahustuseks võin öelda, et tegin algusest lõpuni korraliku pika liigutusega ja selle tulemusena oli ka kahe minuti lõpus ranne nii täis, et lihtsalt ei olnud võimalik tempokalt teha, vaid pikkade pausidega üks haaval nokkida :D Lõppkokkuvõteks ma arvan, et üldseis koondisel hea, keegi lati alt läbi ei jooksnud. Laupäeval olin Tallinnas ja siis sain esimest korda ära proovida ka Pirita aerutamisklubi uue Webakayak ergomeetri. Võrreldes Dansrindi omadega, mis meil ülikooli spordihoones on, oli kiiruse vahe märgatav. Trenni keskmine kiirus oli 12,6km/h mis on päris kõrge. Oligi nädal läbi ja nüüd juba uus käimas. Niiet järgmise postituseni ;)
Noppeid err spordist

Delfist

Ja postimehest

Kolm kanuumeest.

Peale testimist

Vahepeal sai ka pulmas käidud

Tervislik smoothie :)

esmaspäev, 9. jaanuar 2017

Muutused

Eelmine hooaeg oli selline nagu ta oli ja kirjutada polegi eriti olnud midagi. Kindlasti võib enda jaoks lugeda seda kehvemapoolseks hooajaks. Jätame selle nüüd mineviku ja käes on uus aasta. Treeningud käivad täie hooga. Siiamaani olen oma plaane ise seadistanud ja ootand, et mis tulevik toob. Nüüdseks on selge, et koondisele tuleb uus peatreener Ungarist - Imre Pulai. Jään huviga ootama mis see endaga kaasa toob treeningutes ja muidugi ees ootavateks võistlusteks. Muutustest siis veel nii palju, et kui varem pidasime seda blogi Kaarliga kahekesi, siis nüüd teen seda üksi ja lehe aadress ka muutunud. Kaarli tegemistest saab rohkem aimdust facebooki vahendusel, kus nad Kaspariga koos oma lehe tegid. Trenni tegemine siin Eesti tingimustes on hetkel paras väljakutse üldiselt. See hooaeg tuli algselt talv ootamatult ja juba novembris läks vesi kinni. Sai isegi 200km suuska juba sõidetud, aga siis algas see jama. Lumi sulas, vesi oli jääs. Ühesõnaga on selle hooaja ettevalmistuses märksõnaks olnud jooks. Jalad on villis ja varbaküüned sinised. Õnneks nüüd lõpuks tundub, et tuleb ka suusailm tagasi, igalpool lumekahurid undavad ja nädalaga peaks igalpool üle Eesti mingid ringid sees olema. Loodusliku lund vast ka tuleb juurde ja saab pikemaid ringe teha. Veebruaris on järjekordne Tartu Maraton, loodetavasti see aasta ikka toimub. Tänu ülikooli spordiklubile olen ilusti registreeritud. Peale minu on kirjas ka Joosep ja Andreas. Aerutajate tiim tundub tugev ja eelmise maratoni kohad tahavad ülesõitmist - kui nüüd ainult lund jätkuks :) Detsembris toimus ka tavaline aerutajate ÜKE võistlus Pärnus, kus kahjuks ise osaleda ei saanud, sest kerge õlavigastus oli. Üldvõidu võttis seal Joosep Kaspari ees. Natuke kahju on, et ei saanud sinna minna, sest oleks tahtnud kindlasti oma imelist jooksuvormi seal realiseerida :) Eelmise nädala lõpus sai siis juba kaks trenni ka suuskadel tehtud. Laupäeval selline kerge 40km-ne ots pirita metsade vahel. Loodusliku lund muidugi oli vähe ja kohati ikka võttis koperdama kui mõni käbi või puujuur suusaalla jäi, aga muidu arvestades selle aasta tingimusi oli enamvähem. Nüüd juba tahaks head korraliku rada sõita, et saaks ka paremad suusad alla panna ja ilmale vastava määrde ka. Praegu olen kasutanud vanu Fischeri laudu millel pole varsti põhja enam ollagi ja määrdega on täpselt nii et see suve määre mis all oli, selle lükkasin maha ja nii need suusad on. Eelmise nädalaga sai jälle üks tsükkel läbi ja nüüd ootab ees veidikene kergem nädal. Viimane aeg jälle sisemaa poole pöörduda kuna Tallinnas on temperatuur 0 juurde jõudnud, aga lõuna eestis ikka ilusti miinuses veel.
Jõgi on nüüd kalameeste pärusmaa
Hetkel saada olev suusarada, pole just suuremasi :)
Kunstlumehunnik
Muuli vahel saaks veel sõita :D
Linnavaade