Võistlused

Laagrist tagasi jõudes oli parim see, et lund enam ei olnud. See tegi südame kohe väga soojaks. Emajõest siiski midagi erilist oodata ei olnud, sest nagu ikka kevadel, vesi on kõrge, vool kiire ja jõgi on kogu ulatuses  ebameeldivaid keeriseid täis. Sel aastal oli keeriseid veel eriti hästi tunda, sest suur töö oli täiesti seisval veel ette tehtud ja nüüd võttis harjumine palju aega, et uutes tingimustes end millelgi segada ei saaks lasta. Harjumist nõudis veel see, et riideid pidi üleliia palju selga panema. Mõnes trennis tundus nagu kubujuss oleks, aga midagi polnud vähemaks ka võtta. Kas või sellepärast, et kliimavahe Hispaaniaga oli päris suur ja väga oht oli esimese nädalaga kohe haigeks jääda. Sellest suutsime me mõlemad õnneks hoiduda. Ei tulnud isegi kerget nohu vms.

Trennid on olnud siiamaani suhteliselt normaalsed, mitte kõige raskemad, aga samas ka mitte midagi väga kerget. Eks selline enam vähem tasapisi laagrist ja talvest taastumine käib. Kahesega trenni oleme palju teinud. Põhirõhk on tehnika, tehnika ja kokkusõit. See töö hakkab vist lõpuks vilja ka kandma. Oleme treeneri suust kuulnud selliseid kiitvaid sõnu, millest siiamaani pole osanud isegi unistada, veel vähem ette oodata. Ühesõnaga pöial on püsti olnud ja naeratus näol, mis nendel kordadel polnud isegi mitte irooniline...
Ühesõnaga kahene liigub, aga kui kiiresti seda ei oska öelda, sest siiani on emajõel olnud sellest raske aru saada, kuna mõjutavaid faktoreid on liialt palju olnud. Meie õnneks on jõgi taandumas, keerised kadumas ja ilm soojeneb, nii et täna hommikul tundsime end trennis juba väga hästi ja mõnusalt!

Vahepeal on toimunud veel kaks võistlust. Mõlemad 5000m distantsil. Esimene toimus Tartus, mis oli ka EKV esimene etapp ja nädal hiljem toimus Jelgavas traditsioonile Baltimaade MV. Mõlemal võistlusel suutsin võtta esikoha ja samuti mõlemal võistlusel oli minu järel teine Tarmo. Tartus ma tahaks arvata, et mul vedas, et pikamaa distantsid on muudetud ühisstartideks ja et Tarmo end esimese ringi teises pöördes suutis pöörde poi ümber olevasse võrku kinni sõita. Ma isiklikult arvan, et eraldistardist sel hetkel võit võtta oleks läinud väga raskeks. Ei suutnud sel päeval absoluutselt kannatada ja oma sõitu teha, mis seisneb siis põhimõtteliselt sõidu vedamisest või eest ära sõitmisest. Istusin esimese otsa hoopis Tarmol lainel. Kannatasin ja üritasin stardi kiirusest taastuda. Sõita jõudis, aga anaeroobses olemine väsitas meeletult. Üksi sõites võib olla polekski ära kannatanud. Igatahes teises pöördes sõitis Tarmo end poisse kinni ja nii ma kuskil 20 sekki eest ära sain. Terve teise ringi esimese otsa vahtisin seljataha ja nägin, kuidas Tootsi järjest vahet vähendab. Ise ma kannatasin sel hetkel juba meeletult. Peale viimast pööret sain aru, et Tarmo enam lähemale ei tule ja mina pean vahet kas või ainult säilitama. See mul õnnestus ja võit tuligi mulle. Peale sõitu selgus, et mu silm ei petnud. Tarmo tõesti tuli järjest lähemale tagasi, aga sellega ta suutis ennast kinni tõmmata ja ega temalgi enam lõpus midagi anda ei olnud. Jelgavas algas sõit samamoodi nagu Tartus. Kohe ma sõitu vedama ei läinud ja esimesed kilomeetrid istusin lainel. Esimeses pundis oli neli inimest. Mina, Tarmo ja kaks lätlast. Tundsin end sisekurvis sõites väga ebamugavalt ja ei tahtnud seal olla. Nii ma otsustasingi peale esimest pööret rahulikult lainel istuda ja jällegi taastuda nii palju kui võimalik. Enne teist pööret ja esimese ringi lõppu tundsin ma end juba üllatvalt hästi ja tugevana ja mõistsin, et nüüd oleks võimalus proovida ja äkki eest ära minna. Kuna läbida oli vaja kokku kolm ringi,siis juba esimesel ringil midagi proovida tundus riskantsena, sest  valusalt meeles oli veel Tartus toimunud kannatamine. Võtsin end siiski kokku ja võtsin riski, hüppasin lätlase lainelt maha 100m enne pööret ja tõmbasin nii, kuidas torust tuli. Enda üllatuseks ei tulnud keegi kaasa või ei suutnud tulla ja läinud ma olingi. Suutsin teha veel teise tugeva ringi ja vahe pikenes veelgi. Teisel ringil, umbes samas kohas, kus mina läksin läks ka Tarmo. Nii me sõitsime. Mina ees üksi, Tarmo üksi teisel kohal ja kaks lätlast tema taga. Viimane ring oli piinarikas ja nõudis jällegi palju kannatamist. Eks esimesel ringil tehtud spurdid hakkasid välja lööma ja käed lõid tuld. Lõpuks võitsin sõidu Tarmo ees 25sek ja Tarmo sai teise koha lätlaste ees 4sekundiga.

Uuest nädalast muutuvad trennid intensiivsemaks ja hakkame põhimõtteliselt treenima seda, et varsti punases sõitmist ka kannatama hakkaks. Et enam poleks peale starti tunnet, et nöör on paelaga kaelas, seda ükskõik millisel distantsil. Ühesõnaga võistlused on juba peagi uksetaga ja tuleb hakata vormi koguma. Sel nädalal teeme ka esimesed ajapeale sõidud. Seda 500m, kuna selle distantsi saame sõita anne kanalil, kus on seisev vesi ja kõik tundub rohkem nagu päris.