Tarmo Tootsi : Portugal

Kohe asja juurde asudes, siis päev enne ära sõitu oli tavaline võistluse eelne päev. Kaks rahulikku trenni, õhtul sõit Tallinna ja lõpuks vähe tugevam õhtusöök, sest kunagi ei tea, milline võib söögi isu varahommikul olla. Magama saime südaöö paiku ja uneaega oli meil kuni kella neljani hommikul.
Nagu arvata võis siis hommikul erilist söögiisu ei olnud, aga sisse tuli ikka nii palju pressida kui kannatas. Lennuk Tallinast läks kella 6 paiku. Saime ilusti peale ja õigel ajal olime ka Frankfurdis. Passisime mõnda aega tühja, käisime loomulikult mäkis söömas ja alles siis sai alguse tõeline seiklusterada. Sellest võiks isegi eraldi jutu kirjutada, et end välja elada, aga mis seal ikka. Põhimõtteliselt jäi meie lend ära, saadeti hoopis Londonisse, kus ka lend mitmeid tunde edasi lükati.. lõpuks saime lennukile vast 11 ajal ja algse sihtkoha Porto asemel maandusime hoopis Lissabonis. Minul ja Tarmol vedas, aerud olid ilusti kohal ja ka kotid. Nii hästi ei läinud aga Peetril ja Danekul. Istusime veel mõnda aega lennujaamas, et vajalikud paberid pagasi info kohta saaks täidetud. Peale kõike istusime bussile ja hotelli jõudsime 6 ajal hommikul. Sellega meie reisimine ei lõppenud, sest seal meid vastu ei võetud ja saadeti teise hotelli. Peale pikka istumist ja selgumise saabumist pressiti meid autole ja hakati jällegi teise linna viima. Poole tee peal sinna, helistati autojuhile ja öeldi, et meid tagasi tooks, sest selgus, et meie elamine on siiski eelnevas linnas. Lõpuks jõudsime hotelli, saime toad kätte, käisime pesus, vahetasime riided ja oligi hommikusöögi aeg, milleks oli siis vähekene peale 7 hommikul ja peale seda saime lõpuks ka magama. Ärkvel olime ümmarguselt 36tundi, millest võib veel maha arvutada kvaliteetse lennukis või bussis magatud aja.
Magasime hotellis 3-4 tundi ja oligi aeg jälle ärgata. Vaja oli minna võistluskohta, et võtta omale rendipaat ja selles asendid paika panna. Järgnes veel tunnine trenn vee tunnetuse otsimiseks ja saimegi tagasi hotelli. Pea oli paks ja vatti täis nagu kaisukarul. Silmad enam otse ei vaadanud ja arvatavasti kõrvalseisjatele võis tunduda, et tegemist on purjus ujujate(aerutajatega).
Võistluspäeva äratus oli pool 8 hommikul ja meie jaoks võistluse esimene start 9.50. Ilmselgelt oli teravus kadunud ja stardis võis meid võrrelda vanainimestega, kes rahus üle tee jalutavad. Distantsisõidu enam vähem kannatas ära ja siis kui teised hakkasid lõppu tegema siis endal oli pigem tunne, et tahaks ümber käia ja magama jääda. Eelsõidus olime 6. mis tähendab, et saime viimastena edasi poolfinaali. Peale sõitu paadist välja tulles enam jalgel väga püsida ei tahtnud, tunne oli nagu keegi oleks kilekoti pähe tõmmanud. Pea käis ringi, süda oli paha ja jalad all enam ei püsinud. Vist sai siis endast hetke maksimum välja pigistatud. Tarmo karmi hääle peale ajasin jalad alla ja tassisime paadi oma kohapeale tagasi. Leidsin, et mina enam ei jõua, pistsin pea särgi alla ja värisesin mõnda aega. Peas viskasin kulli ja kirja, kas oksendada või mitte. Enesetunne oli kehva võitu ja ega sellist tunnet ei olnud, et samal päeval veel kolm korda täiega peaks panema.
500m ei maksa pikalt kirjutada, sest seal seda kiiruse asja läheb veel rohkem vaja kui 1000m, nii et mingit erilist põnevust väga ei toimunud. Oligi aeg käes 1000m poolfinaal, vahepeal olime korralikult söönud ja isegi hotelli pikutama jõudnud. Tunne oli võrreldes ülejäänud päevaga palju inimlikum. Aeru jõudis kenast läbi vee tõmmata ja isegi hingamine oli jällegi loomupäraseks tegevuseks muutunud. Kerge närv oli sees ja korralik pingegi andis tunda. Start oli antud ja kõik mõtted peast läinud. Distantsi kirjeldada ei oska, keskendusin ainult enda sõidule ja rajale. Tunne oli tugev ja ka sõit sujus hästi. Peale esimest 500m ei olnud kõrval rajadel kedagi eespool näha ja see andis jõudu juurde. Kõik sujus jälle nii nagu trennis oleme harjutanud ja kõik tundus veel võimalik. Esimest korda kõvale vaatasin siis, kui olime jõudnud viimase 200m peale. Tundus, et hoidsime 2.kohta, aga oli näha ka seda, et mitu paati oli suhteliselt ühel joonel. Vähekene oli veel kannatada ja siis juhtus see, mis juhtus eelmine aasta, lihtsalt 150m hiljem. Jõud sai otsa ja enam polnud midagi, mille pealt viimast pingutust teha, et need viimased 100m ära kannatada. Hambad ristis ja silmad kinni, aga ei tulnud seda, mis oleks pidanud, et tagada pääset finaali. Viimase 50-100 meetriga möödus meist 3 paati ja meie jaoks oligi rong läinud. Sõidu võitis Poola, neile kaotust oli 1.2 sekundit. Kolmandast kohast ja finaali pääsust jäi puudu 0.8 sekundit. Kuidas võtta, pani kõvasi pead vangutama küll, aga midagi polnud teha.
Esmaspäeva hommikul kui tagasi hakkasime reisima saabusid ka Peetri ja Daneku pagasid. Saidki puhaste riietega koju tulla. Tagasi tulek oli nüri, aga samas kiire. Lennujaamades istuma ei pidanud, oli ainult lennukis olemise vaev.