Portugal

Kohe asja juurde asudes, siis päev enne ära sõitu oli tavaline võistluse eelne päev. Kaks rahulikku trenni, õhtul sõit Tallinna ja lõpuks vähe tugevam õhtusöök, sest kunagi ei tea, milline võib söögi isu varahommikul olla. Magama saime südaöö paiku ja uneaega oli meil kuni kella neljani hommikul.
Nagu arvata võis siis hommikul erilist söögiisu ei olnud, aga sisse tuli ikka nii palju pressida kui kannatas. Lennuk Tallinast läks kella 6 paiku. Saime ilusti peale ja õigel ajal olime ka Frankfurdis. Passisime mõnda aega tühja, käisime loomulikult mäkis söömas ja alles siis sai alguse tõeline seiklusterada. Sellest võiks isegi eraldi jutu kirjutada, et end välja elada, aga mis seal ikka. Põhimõtteliselt jäi meie lend ära, saadeti hoopis Londonisse, kus ka lend mitmeid tunde edasi lükati.. lõpuks saime lennukile vast 11 ajal ja algse sihtkoha Porto asemel maandusime hoopis Lissabonis. Minul ja Tarmol vedas, aerud olid ilusti kohal ja ka kotid. Nii hästi ei läinud aga Peetril ja Danekul. Istusime veel mõnda aega lennujaamas, et vajalikud paberid pagasi info kohta saaks täidetud. Peale kõike istusime bussile ja hotelli jõudsime 6 ajal hommikul. Sellega meie reisimine ei lõppenud, sest seal meid vastu ei võetud ja saadeti teise hotelli. Peale pikka istumist ja selgumise saabumist pressiti meid autole ja hakati jällegi teise linna viima. Poole tee peal sinna, helistati autojuhile ja öeldi, et meid tagasi tooks, sest selgus, et meie elamine on siiski eelnevas linnas. Lõpuks jõudsime hotelli, saime toad kätte, käisime pesus, vahetasime riided ja oligi hommikusöögi aeg, milleks oli siis vähekene peale 7 hommikul ja peale seda saime lõpuks ka magama. Ärkvel olime ümmarguselt 36tundi, millest võib veel maha arvutada kvaliteetse lennukis või bussis magatud aja.
Magasime hotellis 3-4 tundi ja oligi aeg jälle ärgata. Vaja oli minna võistluskohta, et võtta omale rendipaat ja selles asendid paika panna. Järgnes veel tunnine trenn vee tunnetuse otsimiseks ja saimegi tagasi hotelli. Pea oli paks ja vatti täis nagu kaisukarul. Silmad enam otse ei vaadanud ja arvatavasti kõrvalseisjatele võis tunduda, et tegemist on purjus ujujate(aerutajatega).
Võistluspäeva äratus oli pool 8 hommikul ja meie jaoks võistluse esimene start 9.50. Ilmselgelt oli teravus kadunud ja stardis võis meid võrrelda vanainimestega, kes rahus üle tee jalutavad. Distantsisõidu enam vähem kannatas ära ja siis kui teised hakkasid lõppu tegema siis endal oli pigem tunne, et tahaks ümber käia ja magama jääda. Eelsõidus olime 6. mis tähendab, et saime viimastena edasi poolfinaali. Peale sõitu paadist välja tulles enam jalgel väga püsida ei tahtnud, tunne oli nagu keegi oleks kilekoti pähe tõmmanud. Pea käis ringi, süda oli paha ja jalad all enam ei püsinud. Vist sai siis endast hetke maksimum välja pigistatud. Tarmo karmi hääle peale ajasin jalad alla ja tassisime paadi oma kohapeale tagasi. Leidsin, et mina enam ei jõua, pistsin pea särgi alla ja värisesin mõnda aega. Peas viskasin kulli ja kirja, kas oksendada või mitte. Enesetunne oli kehva võitu ja ega sellist tunnet ei olnud, et samal päeval veel kolm korda täiega peaks panema.
500m ei maksa pikalt kirjutada, sest seal seda kiiruse asja läheb veel rohkem vaja kui 1000m, nii et mingit erilist põnevust väga ei toimunud. Oligi aeg käes 1000m poolfinaal, vahepeal olime korralikult söönud ja isegi hotelli pikutama jõudnud. Tunne oli võrreldes ülejäänud päevaga palju inimlikum. Aeru jõudis kenast läbi vee tõmmata ja isegi hingamine oli jällegi loomupäraseks tegevuseks muutunud. Kerge närv oli sees ja korralik pingegi andis tunda. Start oli antud ja kõik mõtted peast läinud. Distantsi kirjeldada ei oska, keskendusin ainult enda sõidule ja rajale. Tunne oli tugev ja ka sõit sujus hästi. Peale esimest 500m ei olnud kõrval rajadel kedagi eespool näha ja see andis jõudu juurde. Kõik sujus jälle nii nagu trennis oleme harjutanud ja kõik tundus veel võimalik. Esimest korda kõvale vaatasin siis, kui olime jõudnud viimase 200m peale. Tundus, et hoidsime 2.kohta, aga oli näha ka seda, et mitu paati oli suhteliselt ühel joonel. Vähekene oli veel kannatada ja siis juhtus see, mis juhtus eelmine aasta, lihtsalt 150m hiljem. Jõud sai otsa ja enam polnud midagi, mille pealt viimast pingutust teha, et need viimased 100m ära kannatada. Hambad ristis ja silmad kinni, aga ei tulnud seda, mis oleks pidanud, et tagada pääset finaali. Viimase 50-100 meetriga möödus meist 3 paati ja meie jaoks oligi rong läinud. Sõidu võitis Poola, neile kaotust oli 1.2 sekundit. Kolmandast kohast ja finaali pääsust jäi puudu 0.8 sekundit. Kuidas võtta, pani kõvasi pead vangutama küll, aga midagi polnud teha.
Esmaspäeva hommikul kui tagasi hakkasime reisima saabusid ka Peetri ja Daneku pagasid. Saidki puhaste riietega koju tulla. Tagasi tulek oli nüri, aga samas kiire. Lennujaamades istuma ei pidanud, oli ainult lennukis olemise vaev.

Viimane meditatsioon enne 1000m pf.

Emotsioonid peale 1000m pf.

meie suurepärane füsioterapeut

Magamata, aga rõõmsalt paati testimas

Meie suurepärane treener

Hilinenud postitus.

Pole siin kuidagi seda aega leidnud, et Poznani maailmakarika muljeid sõnadeks seada, aga nüüd otsustasin selle ära teha. Enne võistlust oli tunne üldiselt norm. Kergelt vaevas mind kurguvalu ja köha. Õnneks oli see ainult õhtuti ja hommikuti, päeval ei andnud üldse tunda. Kui kohale jõudsime ja nägime oma eelsõidu koosseisu, siis kohe oli mõte, et siit peaks küll otse finaali saama ja juba siis oli väike lootus, et sellelt võistluselt võib normaalne tulemus ära tulla. Eelsõit läks nii nagu pidi ja teise kohaga saime kindlalt finaali. Tänu sellele pääsesime 1000m poolfinaali sõidust samal päeval, see oleks korralikult väsitanud. Sõita jäigi ainult 500m distants. Eelsõidust sai otse edasi ainult võitja. Ei oskand kuidagi oma liikumist hinnata ja läksime ikka sõitma lootuses kinni panna sõit. Reaalsus oli natuke karmim, olime 5dad. Ei tulnud oma sõit kuidagi välja kah, stardis kohe tõmbasime ennast kopsikusse kinni ja teised said kohe paadiga ette, seal oligi meie sõit sõidetud. Poolfinaalis oli vaja kolme hulka saada ja tundus reaalne. Stardist saime väga hästi minema ja 250m peal olime esimesed, teise kohaga vahe 0,9 sekunit. Kõik tundus ideaalne, aga siis 200m enne lõppu sõitsime nagu vastu seina ja sinna see läks, jäime neljandaks ja b finaali. Laupäeval siis oli 1000m finaal. Stardist saime ilusti minema, kõik 9 paati olid ühel joonel. Tegime oma sõitu ja kõrval radadele tähelepanu ei pöörand, 500m peal olime 5dad. Sealt, nagu alati, mina natuke üritasin tõsta ja see töötas, kolmanda 250 meetriga tõusime teisele kohale. Siis jäigi veel lõppu teha, ütlesin hopp ja alustasime lõpuga, aga kanadalaste ja belglaste lõpp oli võimsam, nad lähenesid meile jõudsalt, 100m enne lõppu olime veel kanadaga ühel joonel ja belglased väikese vahega meie taga, Kaarel ütles selle koha peal veel hopi ja üritasime viimast välja pigistada. Kanada küll liikus natuke eest ära aga belglaste rünnaku suutsima tagasi tõrjuda ja 3 koht oligi reaalsuseks saanud. Loomulikult olime väga õnnelikud. Mina esialgu ei teadnud muidugi üldse, et mitmendad olime, pidin Kaarlilt üle küsima. Pole minul aega kõrvale vaadata. Tund aega hiljem saime medalid kaela ja tunne oli hea. Õhtul tegime veel kerge treeningu veepeal ja siis jäigi pühapäevane 500m b finaal. Läksime mõttega et vaja see ära võita. Jäime küll teiseks, aga ma ise arvan, et seda suuresti sellepärast, et distantsil oli paremalt vastutuul ja prantslased, kes olid esimesed said sõita 9 veepeal ja neil varjas pealtvaatajate tribüün viimasel 200m peal tuule ära. Selline see sport on. Koju saime tulla pea püsti, kuna tulemus oli kirja saadud selleks aastaks. Tagasi tulles oligi aeg hakata valmistuma euroopakateks. Trenni sai palju tehtud sellel nädalal, põhiliselt kiirust. Aga nädala sisse mahtus ka kaks kontroll sõitu ühestega. Neljapäeval 2x 500m anne kanalil, kus suutsin mõlemad korrad Kaarlit edestada. Minu ajad olid 1:45,2 ja 1:44,9. Kaarli ajad 1:45,7 ja 1:48. Laupäeval oli 2x1000m emajõel. Siin jäi seisuks 1:1. Kerge väsimus oli nädalast sees ja ei saanud kuidagi esimesel lõigul ennast liikuma. Kaarel seevastu sõitis elu kiireima 1000m emajõel. Aeg 3:20 minul 3:26. Teisel lõigul tundsin ennast paremini ja aeg 3:22 oli hea. Kaarel sõitis 3:24. Täna nüüd ongi aeg meil Tallinna poole liikuda, et sealt homme hommikul kell 6 lennukile istuda. Niiet pöidlad pihku kõigile. Teeme endast kõik oleneva, et teha korralik sõit.
Finaal sõitudest teeb eurosport ka otse ülekande. Minu teada peaks olema võimalik eelsõite ja poolfinaale vaadata live streami pealt netist.
Link selleks on siin. Seal kaks valikut esimesest saab lihtsalt tulemusi vaadata otse ja alumise pealt peaks pilt tulema.

Video 1000m finaalist

Autasustamine

Viimane trennipäev enne ära sõitu. Mehed nii laiad, et ei mahu enam rõivistusse:)