Hetkel käimas puhkus ja mõtlesin, et nüüd on õige aeg ennast kokkuvõtta ja rääkida natuke MM-ist. Nagu eelmises postituses näha oli, siis enne MM-i tundus vorm hea olevat. Käisime veel vahetult enne minekut ka verd andmas, et näha kuidas alpitelk mõjunud on. Üllatuslikult oli Kaarlil hemoglobiin kõrgem kui minul. Ei mäletagi kuna mul nii madal olnud oleks ja kui ma ei eksi, siis Kaarli jaoks oli see elukõrgeim. Väikese kahtluse pani see küll hinge, aga kui juba Duisburgis kohal olime siis veepeal oli tunne hea ja võib öelda, et olime aasta tähtsaimaks võistluseks valmis. Neljapäeva hommikul oli siis esimene start meil. Eelsõidus saime 5-da koha. Ei oska kuidagi seda kommenteeridagi, raske oli, aga samas päris tühjaks ei pidanud ka ennast pingutama. Väike puhkus ja siis tuli juba õhtul poolfinaali sõita. Poolfinaalidesse paigutamisega meil ei vedanud kohe üldse, nagu näitasid hiljem ka sõitude ajad. Nagu nüüdseks juba teada siis A finaali me ei suutnud sõita ja pidime leppima B finaaliga. Teistes poolfinaalides oleks aegade põhjal vähemalt suutnud finaali pääsu eest korraliku lahingu anda. Sellega oli siis meie MM-i eesmärk, 8 hulka jõuda, luhtunud. Reedel siis tuli mul oma uus ühene joonele panna maailma vägevatega. Ühese sõidust ei osanud mitte kui midagi oodata. Hommikul kell 8 hakkasid juba eelsõidud ja nii panin äratuse kella 6ks, et kohe sööma minna. Aga võta näpust, süüa sai alles kella poole 7st. Mis seal ikka, sõin natukene vähem kui tavaliselt, et päris hommikune munapuder kurgus ei oleks sõiduajal. Eelsõidus olin 4-s, Sõit ise oli selline, et stardis jäin esimestest kohe maha, poole peal olin jõudnud joonele ja siis juba läks hoidmiseks lõpuni, et võimalikult väikese energia kuluga edasipääs tagada. Poolfinaalis olin tugevamatest koos sakslase, hispaanlase, ukrainlase ja serblasega. Kõrval veel oli kohe hispaanlane ja teadsin et kui suudan teda edestada, siis peaks olema reaalne finaali pääseda. Samas olin ka arvestanud võimalusega jääda isegi c-finaali. Stardist sain enam vähem minema, nagu ikka pisikese kaotusega. Poolel distantsil olin 4-dal kohal ja siis hakkas minu lõpuspurt. Panin kõik välja mis minus oli ja liikusin jõudsalt hispaanlasele lähemale, kuskil 100m enne lõppu läks väga raskeks ja tundus, et ongi kõik, aga siis väsis ka hispaanlane. Mina sain sellest jaksu juurde ja tõstsin veel korra kiirust ja mööda ma sain temast. Ise pole sõitu näinud, aga väidetavalt juhtus see viimase poi vahega. Lõpuks isegi oli mul poolfinaalide peale 6-s aeg. Väike eesmärk sai tõidetud ja finaali koht oli käes. Jäi veel üks suur pinge, et mitte olla finaalis viimane. Laupäevasel päeval oli meil siis vaja sõita kahese b-finaal. Andsime mõlemad endast kõik, aga kuidagi paadis ei olnud seda minekut, mis oleks pidand olema. Kohaks saime 6-s ja kokkuvõttes tähendas see MM-i 15. koht, mis iseenesest pole kõige hullem, ootused lihtsalt olid suuremad. Pühapäeval oli siis finaali päev, varakult sõitsime kanali äärde kuna Kaarlil oli hommikul 5000m ühisstardist sõit, mina jõudsin ennem seda oma trenni ära teha ja siis kanali ääres kaasaelada. Esimene sirge oli Kaarlil väga hea, aga siis ..... eks sellest peab Kaarel ise rääkima, kui ta oma mõtteid siin blogis möödunud hooajast muljetab. Peale lõunat oli siis minu suur sõit. Stardinimekiri oli hirmuäratav. Kõik peale minu ja hollandlase olid varasemalt juba MM-idelt medaleid võitnud. Natuke pani pabistama ka tõsiasi et distantsil puhus päris korralik vasakult vastutuul ja minu rada oli number 2, mis siis asus paremas kaldas. Vasakus ääres sõitjad said nautida sõitmist peaaegu, et tuulevaikuses, kuna seal küljepeal kõrgus pealtvaatajate jaoks tribüün. Minust paremal pool sõitis slovak, kellega ma juba 10 aastat tagasi võidusõitsin ühesega, kord üks eespool kord teine. 2011 aastal muidugi suutis ta maailmameistriks tulla:) Sõidus andsin endast maksimumi ja õnnestus vältida finaalis viimaseks jäämist. Kohaks oli 8 ja kaotus 7dale kohale, sellele samale slovakile, kogunes kõigest 0,009 sekundit. Oleks distants 10cm pikem olnud, oleks äkki mööda saanud:D aga see selleks, igatahes järjekordselt suutsin teha imelise lõpu. Kui oleksitest edasi rääkida, siis Peetriga natuke asju vaadates leidsime, et kui ilmatingimused oleks võrdsed olnud, siis oleks võinud ka see sõit lõppeda 5 kohaga. Eks on mida järgmistel kordadel püüda:D Saigi MM läbi ja kojusõit. Koju jõudes käisime kohe ka verd andmas ja tulemused olid mul väga head, ühesõnaga sai kõik täkkesse pandud ja täpselt õigeks ajaks näitajad üles saadud. Tegime ka Peetri soovil ühe 500m aja peale annekanalil. Kus mina sain ajaks 1:40,5 ja Kaarel 1:43. Kuna anne kanalil head aega suht võimatu sõita, siis need ajad olid meil mõlemal seal sõites rekordid. Anne kanali põhjas vohavad vetikad ja see teeb vee madalaks ja tõmbab paadi jooksu kinni. Enne MM-i sõitsin seal 1:44ga umbes. Nüüd siis on puhkus ja trenni väga palju ei tee. Aga päris jalgu seinale ei saanud visata kuna oli vaja sõita veel Eesti meistrivõistluste maraton. Ei oskand ennem sõitu midagi arvata sellest, teadsin ainult, et väga raskeks läheb. Trennides ei olnud head tunnet, pulss oli kõrge ja kiirused madalad. Distants oli ka pikk, 38km ja kergemaks ei teinud seda ka asjaolu, et puhus tugev vastutuul terve distantsi. Stardis istusin natuke lainepeal ja mingi hetk Martiniga vedasime vaheldumisi ja siame väikese vahe sisse. Siis tuli kaarel tagant järele ja lõpuks ka noor tallinlane Nikita. Kuna keegi enam tagant ei ohustanud ja keegi eriti tempot ka teha ei tahtnud, siis sõitsime vennalikult koos ja ajasime juttu vahest. Enamus distantsist olin mina vedaja rollis, aga kuna kiirust väga suurt ei olnud vaja hoida, siis ei olnud raske. Lõpuks hakkas väsitama see, et stardis oli juba 2 tundi möödunud ja sõita oli veel küllalt. Umbes 6km enne finishit tegin ühe väikese sutsaka ja jäime peale seda ette kolmekesi. Mina ees, Kaarel lainel ja Martin omakorda Kaarli lainel. Ei teadnud mina mida teised sellel hetkel mõtlesid ja kellel mis plaan oli, aga lasin natuke kiirust alla ja proovisin ise ka natuke Kaarli lainel puhata, aga seda ainult hetkeks. Kiirus läks väga madalale. Läksin ise uuesti vedama ja umbes 2 km enne lõppu mõtlesin, et teen väikese proovi kiirenduse, et vaadata kes kuidas liigub. Enda suureks üllatuseks olin paari tõmbega läinud. Selle tulemusena pidin viimsed 2 km päris tugevalt sõitma:) Oleks võinud selle spurdi hilisemaks jätta:) Aga nii see teine maratoni tiitel ja 52. meistrikuld mulle tuli. Nüüd jätkan puhkamist ja vaikselt ka ikka liigutamist. Oktoobrist peaks jällegi alustama uue hooaja ettevalmistust. Tänud kõigile kaasaelajatele ja loodan, et möödunud hooaeg pakkus teile samasugust rahulolu nagu mulle.
500m finaal MM-il
 |
| MM-i eelne treening |
 |
| Peale sõitu |
 |
| Tõsine mees enne starti |
 |
| Valmis |
 |
| Päris lõbus enne pikka piina :) |
 |
| Rõõmsalt koos |
 |
| Poolel maal |
 |
| Õnnelikult lõpetamas |
 |
| Jossiga |
 |
| Maratoni medalivõitjad |
