neljapäev, 28. veebruar 2013

Maratoni järgne nädal Pariisis

Peale maratoni sai otse koju sõidetud ja kiirelt jalad seinale visatud, sest peagi pidin asjad kohvri pakkima ja bussijaama kiirustama, et juba samal õhtul Tallinna sõita. Lennuk väljus küll alles esmaspäeval, aga kahjuks niivõrd vara, et Tartust otse lennujaama minnes oleksin pidanud väga varakult sõitma hakkama. Igatahes bussisõit venis nagu tigu, sest keha andis kõvasti märku, et hiljuti on olnud raske pingutus ja polnud üldse meeldiv kitsas kohas istuda. Kui nüüd aus olla, siis kodus kohvri pakkis ka ema, mina näitasin ainult näpuga asju, mida lisama peaks. Peale pikali viskamist, lihtsalt ei leidnud rohkem jõudu, et uuesti tõusta.

Lend oli kiire ja peagi olingi Pariisis. Lennujaama vastu tuli mulle mu vanem õde, kelle pärast ma selle reisi üldse ette võtsin. Tegelikult oli ka just tema see, kes mulle piletid ostis, et ma sinna saaks minna ja oma kalli õega vähekene aega veeta. Reis sai kahjuks natukene valele ajale planeeritud, aga mingit tõsist lööki see treeningtsüklile ei andnud. Piletid said juba ammu eelmisel aastal ära ka ostetud, nii et enam polnud midagi võimalik muuta ka. Aga see selleks, mul on hea meel, et läksin ja õega aega sain veeta.

Päevad möödusid suhteliselt ühes rütmis: ärkamine-trenn-päev otsa mööda linna kõndimist-koju-magama. Just see kõndimine oli väga rakse. Oleks pidanud GPSi päevaks peale panema, oleks kindlasti väga suuri numbreid näinud, sest kõndimist oli tõesti väga palju. Tänu sellele oli sel nädalal uni veel eriti hea. Uni oli nii magus, et hommikul äratuse peale ärgates tundus, et kõigest mõni minut oli mööda läinud. Kahjuks selline rütmi muutus lõi õige elurütmi täiesti paigast. Sest mõnel õhtul süües avastasin, et see on mul alles teine söögikord sel päeval. Samuti see ringi kõndimine ja vaatamisväärsuste külastamine andis oma põntsu. Peale kooli lõpetamist on päevad möödunud vähemalt kahe trenni ja lõuna ajal korraliku pikutamisega. Aga seal lõuna aegset puhkamist väga teha ei saanud, võib olla ainult nii palju kui metrooga pikemalt sõites istudes. Nii et Laupäevaks olin ma juba täitsa väsinud ja ei läinud sel päeval ka trenni. Voodist sain alles peale lõunat välja ja linnas käisin ka ainult selleks, et suuremat kaubanduskeskust külastada veel enne kui koju pean minema. See väsimus võis ka maratonist lõpuks kohale jõuda. Sest ega nii pikast pinguseks paari päevaga ei taastu, pigem nädala või paariga. Pariisist veel nii palju, et ilm oli väga külm seal. Pidavat niiskuse ja Siberi tuulte pärast selline olema. Igatahes minu arust Eesti -10 ei tundu ka nii külm kui seal +2. Kui ilm välja arvata siis reisiga jäin üli rahule ja meeletult hea meel oli õde näha ja temaga aega veeta.

Nagu kirjutasin, siis tegin loomulikult ka trenni seal olles. Korra päevas, kas kerge jooks või siis spordihoones. Spordihoone oli meeletult suur. Masinaid oli ikka tohutult palju. Nii palju jooksulinte ma polnudki vist enne korraga näinud. Peale väikseid arvestusi arvan, et seal oli kuskil 75-100 jooksulinti. Loomulikult oli seal palju ruume ehk siis ka palju muid aparaate. Aga mind huvitas seal kõige rohkem jõusaal. Jõudu sain tehtud 2x, kuigi plaanis oli 3 korda. Esmaspäeval oli seal lihtsalt liiga palju rahvast, et kusagile vahele oleks olnud võimalik trügida. Iga masina peal tegi 3 inimest ja 3 inimest oli järjekorras. Oleks siis jõusaal olnud väike ja ruumi vähe, aga ei olnud. Rahvast oli lihtsalt palju. Nii et jõusaali sain alles nädalalõpus, sest suurlinna inimeste jaks hakkas vist nädalavahetuse saabudes otsa saama.

Reisinädalal tegin trenni umbes 11tundi ja läbisin kõndides meeletult kilomeetreid, mida trenni alla panna ei saa. :)


jooksulindid

tore pilt tänaval

jõusaali osa

eiffel

Käisin ka loomulikult Mona Lisa juures

Moulin Rouge

Arc de Triomphe

Jumalaema kirik




esmaspäev, 18. veebruar 2013

Veel maratonist..

Maraton oli see aasta päris huvitav. Tulemus oli üllatavalt hea, enne starti oli väike hirm sees, et mis jälje jättis endast nädal varem põetud haigus. Õnneks vist ei olnud mingeid jälgi sellest. Nagu Kaarel juba varem tulemustest kirjutas, siis koht oli mul 78. Koht on siin ajaga muutunud. Algselt finishis öeldi 76, nüüd siis on kuskilt kaks meest veel vahele pugenud:) Täna tulemusi vaadates tegi rõõmu selline asi, et selja taha jäid kaks nimekamat meest ka. Üks neid suuskuulsus Jari Isometsä, kes on näiteks kolmekordne olümpiapronks. Temale sai siis 8 sekiga ära suratud:D Ja teine nimi mis silma jäi oli Priit Narusk, meie enda Eesti suusamees. Eks nüüd järgmine aasta tuleb liidritele kohe sabapeale karata ja hammastega kinni hoida:D sest nüüd ju saab ässadega samast stardigrupist alustada:) Täna siis tegin oma esimese veetreeningu. Pets arvas, et peaks peale maratoni ikka tunnikese liigutama, et piimhape lihastest välja saada, ja kuna ilm oli hea ja emajõgi juba nädalakese lahti olnud, siis mõeldud tehtud. Kerge värin oli sees, aga juba kolmandast tõmest oli kõik nagu vanasti. Tegime Kaspariga koos 11 km tunni ajaga. Esimese trenni kohta igati korralik kiirus juba. Arvestades ka seda et kõik kohad valutavad. Nüüd ongi eesmärk siin suusatamise kõrvalt mõned veetrennid teha, et Sevillasse minnes ei peaks seal harjuma hakkama veega, vaid oleks juba tunnetus käes ja saaks panema hakata. Maratonist veel rääkides, siis elus esimest korda sain tunda kõhulihase krampi. 20km enne lõpu lõi krambi sisse ja siis oli üks suur kannatus kuni finishini, laskumisasendis eriti olla ei saanud ja ka paaristõugete ajal oli päris piin, aga seda suurem rahulolu oli finishis kui sai ennast lõdvaks lasta ja head tulemust nautida. Suured tänud Andrele ja Indrekule, kes mulle head suusad tegid ja topelt tänu Andrele kes mulle oma klassika suuski laenas maratoniks.

pühapäev, 17. veebruar 2013

Tartu suusamaraton

Alustuseks tulemused. Kirja panen neli kiiremat aerutajat, kuhu seekord kuulusin isegi mina. Andreas Baum, koht 56, aeg 3:00. Joosep Karlson, koht 70, aeg 3:02. Tarmo Tootsi, koht 78, aeg 3:03. Mina, koht 132, aeg 3:08. Kõik olime väga tublid ja tegime väga-väga kõva sõidu. Kohad on väga-väga head ja ka aegasid parandasime kõvasti.

Otepääle läksin juba laupäeva õhtul, et järgmisel päeval nii vara ärkama ei peaks. Maratoni eelne hommik algas kell 7 ja uni oli rahulik. Kööki jõudes oli Tarmo juba korraliku portsu putru valmis teinud ja mõlemad sõime seni kuni enam sisse ei mahtunud. Peale sööki saime veel mõnikümmend minutit puhata ja pidime sättima hakkama. Eks meil mõlemal oli kerge ärevus sees ja isegi väiksed pinged olid tekkinud, sest eesmärgid olime endale ju suured seadnud. Tarmo pidi veel enne starti natukene närvitsema ja inimesi otsima, et neile suusad edasi anda, mis talle määrdemeeste poolt Tartust kaasa oli antud. Igatahes mõni minut enne starti ronisime oma koridori ja olimegi valmis minema.

Stardi pauk anti ära ja minu ülesanne oli Tarmol seni taga püsida, kuni enam lihtsalt ei jaksa. Alguse tempo oli kiire ja kilomeetrid möödusid suhteliselt kiiresti. Ilm oli hea, oleks võinud isegi õhemalt riide panna end ja suusk oli ka hea. Hea suusa eest pean tänama Uudo Rehemaad, kes tegi libisemisega hea töö ja pidamise osas andis kindlad juhised. Igatahes 5ndal kilomeetril panin ma oma lolluse pärast kõhuli, sest hakkasin rada vahetama täpselt samal ajal kui tootsi kepid lumme lõi. Üks suusk jäi kepi taha kinni ja tõmbas jalad harki. Tagantjärele mõeldes oli raja vahetamise otsus täiesti otstarbetu ja loll tegu. Püsti sain oli Tarmo grupi eesotsas ja mina taga lõpus. Proovisin veel korra järele saada, aga siis tuli tõus ja sinna see üritus jäi. Kukkumisega oli ka Joosep järele jõudnud ja koos nad eest ära olid. Vahe ei olnud pikk, kuni harimäeni olid mõlemad nähtavas kauguses. Aga harimägi nagu ta on, vahet pole, kas olen läbinud 1000km või 3000km kergemaks ta ei lähe. Nagu Tarmo ütles siis kuradi palju maratone peab sõitma, et harimäe tipp saaks madalamaks nühitud. Vaatetorni juurde jõudes oli mul hind paelaga kaelas ja algas kannatamine. Peale laskumist olid Tarmo ja Joosep nüüdseks täiesti  kadunud, ka silmapiirilt. Kannatasin juba täiega, sest laskumine ei taastanud mitte üks raas. Enne poole maa peale jõudmist lohistasin jalgu juba niisama mäest ülesse ja imesin geele sisse. Kuutsele jõudes võtsin asja rahulikult ja laadisin korralikult vedelikku sisse. Väga suur tahtmine oli maha tulla ja asi pooleli jätta. Pole ammu sellist nõrkust ja väsimust tundnud. Samas mõtlesin, et trennimõttes võiks rahulikult edasi sõita, olenemata kohast ja ajast. Nii ma tegin. Kuna ees olev grupp oli läinud ja tagant polnud kedagi tulemas sain rahulikult omas tempos tiksuda ja pulsiga anaeroobsest lõpuks välja tulla. Üksinda tiksuda sain päris pikalt. Mingil hetkel tundsin, et kehasse hakkab jõud tagasi tulema ja lüke hakkab ka tugevaks minema. Tõusud väsitasid ka siis veel kohutavalt, aga kannatasin ära. Mingil hetkel vaatasin seljataha ja avastasin, et korralik kamp suusatajaid hakkab järgi jõudma. Sel hetkel olin valmis juba uuesti sõitma ja kätte said nad mu alles 16km enne lõppu. Nüüdseks olin jälle täies jõus ja ei kavatsenud neid mööda lasta. Ees ootas suhteliselt sile maa ja paaristõuke lükkamisega polnud mingeid probleeme. Sõitsin omas tempos ja avastasin, et see tempo oli paras selle grupi vedamiseks. Mulle see sobis isegi, sest ei pidanud taga rapsima ja keegi ei näidanud välja, et väga mööda ka tahaks punnida. Enne elvat oli veel paar pikemat ja raskemat tõusu, aga nende kannatamisega polnud enam mingit probleemi ja lõpp oli juba täitsa lähed. Vaatasin kuidas kilomeetri numbrid muutuvad järjest väiksemaks ja otsustasin, et 2km enne lõppu hakkan tõstma. Nii ma tegin. Mõne aja möödudes kuulsin, kedagi ütlemas midagi sellist, et kurat, kus aerutajal on ikka tõuge, see oli mu viimane muigamine enne koju jõudmist. Samas andis see indu juurde finiš oli juba silmapiiril. Joone ületades vaatasin suurt kella ja märkasin, et olen lõpetanud enda kohta suurepärase ajaga. Olin üli rahul. Kiip võeti maha, anti šokolaad kätte sõit oligi läbi. Läksin lähima nurgataguse juurde ja viskasin pikali. Kohutavalt hea tunne oli. Kõik see kannatamine oli läbi ja aeg suurepärane. Mõttes kõlasid ainult roppused ja vandumine. Ei kunagi enam. Jama on ainult see, et järgmiseks aastaks on kõik see kannatamine juba meelest läinud ja avastan ennast jälle stardis. Maratonist jäi hea emotsioon. Ise olen arenenud ja ka paariline Tarmo tõestas oma kohta meie paatkonna mootorina. Selle maratoniga võib öelda, et isegi vägeva mootorina, tubli poiss. Eks ole näha, kas midagi suvel ka kajastub. Vabandan kui esineb sõna kordusid vms, kiiruga sai kirjutatud ja väsinud on olla.

Sel nädalal sai tehtud koos maratoniga umbes 19 tundi trenni ja läbitud ~230km.





pühapäev, 10. veebruar 2013

Teatemaraton ja laagri lõpp

Kui nädal algas väga vägevalt, muutusid järgmised päevad palju nukramaks ja olud ei paranenud ka laagri lõpuks. Ehk siis ilmad läksid soojaks, päevad algasid lumesajuga ja tänu kehvale libisemisele olid trennid päris piinarikkad.  Ainuke, mis rõõmustas oli see, et neljapäev oli puhkepäev ja seda sellepärast, et täna teatemaratoni sõitsime.

Nädala esimeseks pooleks olime kogunud 195km ja teinud 14 tundi trenni, nii et puhkepäev kulus ära küll juba. Peale puhkepäeva oli tunne kohutav ja minek väga raske. Peamine põhjus oli tõenäoliselt siiski lund täis sadanud rada ja kehv libisemine. Pulss oli kõrge ja jalad väsinud. Õnneks, mida trenn edasi, seda paremaks läks ka tunne. Kahjuks aga mitte Tarmol, kes peale reede hommikust trenni tundis ennast väga kehvalt ja nõrgalt. Mees oli jäänud haigeks ja nüüdseks juba 2 päeva on vaevelnud palaviku ja köha käes. Ei kujuta ette ka, kust kohast see talle külge võis jääda. Õnneks tundub, et see nakkav ei ole ja mina olen siiamaani pääsenud puhta nahaga. Nii see nädala teinepool möödus, üksi trenni tehes ja kõike kirudes. Loomulikult oli ka paremaid trenne, just libisemise poolest ja see tõi ka elujõu tagasi.

Laupäeva õhtul veel 4x5km lõiku 80% Tehvandi võistlusradadel. Lõikude keskmised kiirused näitasid, et tõenäoliselt olen suuteline ka maratoni rajal järgmisel päeval konkurentsi pakkuma ja see tõstis tuju. Ma just kõige teravam suusataja pole olnud(sel aastal alles enam vähem liikuma hakanud) ja hirm meeskonda alt vedada tõstis vähe pingeid. Läksin isegi tavatult varem magama, et olla võimalikult värske ja valmis. Mida aeg sõidule lähemale, seda rohkem ma mandrossisin. Lõpuks kui minu kord panema oli hakata tundsin end hästi ja olin valmis endast maksimumi välja pigistama. Peab ütlema, et maru raske oli. Kuna ka tänane päev algas lumesajuga siis klassikasoones paaristõuke lükkamine oli välistatud ja oma nö trumpi ma kasutada ei saanudki. Pidin uisutehnikas kannatama ja jalgadele valu andma. Mis muidugi peale 8km hakkasid kõvasti sarvi vastu ajama, sest jalad pole ammu korralikult puhkust saanud ja ka see võistlus oli pigem koormuse kui puhkuse pealt. Raskeks tegi sõidu veel see, et distants oli maru totter, ei osanud kuidagi ennast rajale ära jagada. Pidin minema plaaniga, et uhan seni kuni jõua ja kui enam ei jõua siis kannatan ja proovin kiirust säilitada. Oma 14km lõigu läbisin natukene alla 42minuti, oma kella järgi keskmise kiiruse sain 21.0 km/h, keskmine pulss selle jooksul oli 194 ja maksimaalne pulss 205, nii et rajale midagi ei jätnud ja hetke tunde poolest poleks võimalik olnud kiiremini sõita. Samuti pean kiitma Tarmot, kes haigena siiski ankrumehe kohustusi tuli täitma ja viimase vahetusega suutis kohta säilitada. Kahjuks pidime alla vanduma sõudjatele, keda eelmine aasta võitsime. Enda kiituseks saan öelda, et sõitsin piisavalt kiiresti, et sõudjate meeskonnaga vahe kokku tõmmata ja enne teate edasi andmist isegi mööda minna. Enda sõiduga olen igati rahul ja midagi hingele ei jäänud. Üks koht, millega terve meie meeskond kõvasti võitnud oleks, oleks olnud parem määre. Aga ei olnud südant üheks korraks väga kallist määret soetama hakata. Lõpp kohaks jäi meil 12 ja mina arvan, et see on täitsa tubli tulemus.

Selle nädalaga kogusin umbes 25:30 tundi ja ~320km.
Järgmine nädal on puhkenädal ja juba järgmisel pühapäeval ootab ees Tartu suusamaraton. Eks ole näha, mida ilm teeb ja kuidas seal läheb. Ise loodame igatahes parimat.

Jalad enam ei kandnud

ankrumees Tarmo

Puhkepäevaks tehtud maius 

Raske nädala keskel kerge lõõgastus

esmaspäev, 4. veebruar 2013

Vanameistriga koos Otepääl

Ehk siis vahelduseks jälle Tarmoga koos treenimas. Muidugi pidi nädala esimesel sissejuhataval päeval mees tõestama, kelle koduradadel trenni tehakse. Hommikul alustasime klassikatehnikas, rajal olime 2 tundi ja keskmiseks kiiruseks tuli 17,2km/h. Mul oli päris tore, kuna mina olin oma suusad juba Tartus ära määrinud ja Tarmo libistas veel eelmise aasta maratoni määrdega. Ühesõnaga sai ta nii mõnelgi laskumisel mind kaugelt tagantpoolt kiruda. :) Lõunal käisime poes, varusime endale terve nädala söögi ja sellega oli laager ametlikult alguse saanud.

Õhtuses trennis oli plaanis jällegi 2 tundi, aga seekord vabastiilis. Keskmiseks kiiruseks saime 18,2km/h. Ja keskmised pulsid tulid mõlemas trennis aeroobse läve peale.  Tore on see, et õhtud hakkavad järjest valgemaks minema ja meie ei pea enam õhtuseid trenne raskel Tehvandi võistlusrajal kannatama. Nii et mõlemad trennid said tehtud lahedalt maratonirajal. Õhtul juurdlesin küll pikalt endamisi, et mida see Tootsi teeb, et niiviisi ees kupatab. Lubas suure suuga enne rajale minekut mul trennis kaela pikaks tõmmata, aga tavaliselt on see niisama naljana mõeldud. Samas hakkas ka hämaraks minema ja kippusin arvama, et äkki mees kardab pimedust, et kodu poole nii vägevalt minna annab. Siis jäi muidugi ka võimalus, et niisama hommikusest trennist kannab veel vimma, et mul nii hästi libises. Lõpuks kui koju jõudsime ja tema kommentaari küsisin, tuli välja, et tahtis lihtsalt paremat keskmist saada kui hommikul. Tubli poiss.. Korralik algus nädalale, mis ilma tema kihutamisetagi saab väga raske olema. Maasikaks tordile peame veel pühapäeval teatemaratoni ka täiega panema.

Trennidest veel nii palju, et vahepeal on tulnud mõned isiklikud nö. "rekordid". Eelmisel kuul tegin esimest korda enda treenimise ajaloos üle 100 tundi trenni. Teine rekord sündis täna õhtul, kus trenni keskmine kiirus suusal tuli 18,2km/h jäädes seda sooritades keskmise pulsiga aeroobse läve peale. Peab lootma, et kogu töö ja areng ka suvel, võistlushooajal, välja paistab. :)

laupäev, 2. veebruar 2013

Üks nädal jälle möödas

Nädal oli raske, tunde tuli 25:41 suuskadel sai sõidetud 350km. Nädala keskel olin terve maailma peale vihane. Ilm oli plussis ja suusk oli nii kinni rajaküljes, et selle kirjeldamiseks ei leia sõnagi. Radasid ka ei aeta eriti tihedalt siin sisse. Aga noh trennid said ära tehtud ja nüüd on aeg puhata. Nädala alguses proovisin ka surumise maksi. 135 jäi napilt alistamata. Suusatamine ikka teeb tuimaks küll selle jõu poole. Täna, nädala viimasel päeval mõtlesin, et teen vähe tugevamad suusatrennid. hommikul sõitsin siis 2:30ga 47km ja õhtul tunniga veel lisaks 19 km. Päris korralik küttmine. Keskmised pulsid olid hommikul 142 ja õhtul 144. Oleks veel klassika soon ka jääs olnud ja laskumistest kiiremini alla oleks saanud, siis oleks võinud numbrid veel ilusamad olla. Nüüd jääb ainult oodata järgmist nädalat, mis peaks olema kõige raskem, eeldatavasti 27 tundi umbes. Aa ja selle nädala sees sai läbi ka jaanuari kuu ja kuu kokkuvõteks sai trenni tehtud 106tundi ja 30 mintsa. Järgmise nädala lõpus on siis ka teatemaraton, kus meeskonna panid välja ka aerutajad. Esimeses vahetuses on tõenäoliselt Andreas, teises Joosep, kolmandas Kaarel ja minul ei jää muud üle kui ankrumehena meeskond finishisse tuua. Loodetavasti parema kohaga kui eelmine aasta (4 koht oli siis eelmisel aastal). Esialgses nimekirjas on mõni päris kõva suusamees ka. Näiteks laskesuusatajad Priit Viks ja Martten Kaldvee. Eks nemad peaks ühed favoriidid ka olema, kui nad muidugi ühes meeskonnas sõidavad. Aga egas mis siin muud kui pöidlad siis pihku sõbrad.