neljapäev, 25. mai 2017

Võtsin ennast kokku, et kirjutada heast ja halvast.

Tere Ungari
Pole nüüd jälle pikalt midagi siia kirja pannud. Ausalt pole ka erilist tuhinat olnud. Olen küll korduvalt mõtlend selle peale, aga tegudeni pole jõudnud. Spordi kohapealt ei olegi midagi väga juhtunud. Trenni olen korralikult teinud ja Imre plaanid on ka väga meeltmööda olnud. Märksõnadeks vast on olnud keskmise pikkusega lõigud 3-6 minutit ja vahed lühikesed, enamasti 2 minutit. Tunne on paremaks kõvasti läinud võrreldes Sevilla laagri algusega. Aga eks varsti ole näha. Nimelt homme algab Szegedi MK etapp. Kuna sellel aastal olen keskendunud ühesele paadile, siis siin võistlusel sõidan 500m ja 1000m K-1. Ungarile omapäraselt on tase väga kõva siin. Võiks isegi öelda, et kõvem kui MM-idel, kuna MK etappidel saab iga riik välja panna 2 sportlast ühele distantsile aga MM-il ainult ühe. Kuna tegemist on hooaja esimese tõsisema võistlusega siis ei oskagi midagi oodata sellest. Tuleb starti minna ja oma sõitu teha, eks siis lõpujoonel ole näha. Oma eelsõitudest nii palju, et kergelt midagi ei tule ja pigem on vaja ennast ületada, kuna loos pole olnud väga soosiv. 1000m distantsil on sõidus 3 eelnevate aastate maailmameistrit, samad kolm on ka olümpia medaleid saanud mitmeid ja ega teised poisid ka pole papist. 500m on enamvähem sama seis nende medalimeestega. Pöidlad pihku.

Hommikuse võistluse otsepilt SIIN
Hilisemad ülekanded peaks vast leidma samalt lehelt paremal ääres valikutsest
Tulemused SIIN

1000m eelsõit
500m eelsõit
 
Eesti aerutamiskoodis

Kui nüüd päris aus olla siis homne ei ole päris esimene start, kuna vahepeal külmas eestis olles sai kodune hooaeg avatud traditsioonilise Tartu kevadregattiga. Tulemuseks teine koht Kaspari järel. Arvestades, et ma kuidagi ei saanud sina peale külma ja kiirevoolulise emajõega, siis panen endale hindeks koolipoisi 3.

Nüüd siis natuke kurvema poole peale, miks ka ei olnud eriti tahtmist blogiga tegeleda. Nimelt poole Sevilla laagri ajal sain kurva teate, et isa on ajuverevalumiga haiglas koomas. Sellest Ta küll tuli välja ja tundus, et läheb paremaks. Saatusel aga oli oma tahtmine ja peale 6 nädalat haiglas kahjuks Ta lahkus meie hulgast. Suured tänud aerutamise alaliidule, kes võimaldasid mul esmaspäeva õhtul koju sõita ja isa viimasele teele saata. Puhka rahus!!!

Puhka rahus isa:(
Viimasel ajal ongi palju mõtetes olnud minevik ja kindlasti üks põhjus, miks ma olen oma elus just siin kus ma olen, on mu isa. Kuna, üleskasvades Veski spordibaasis Otepääl, kus mu vanemad töötasid ja me elasime, ealt tuli ka pisik sisse aerutamise vastu. Esiteks selle pärast, et Tartu aerutajad olid suviti ja talviti seal laagris ja teiseks isa vedas veoautoga Tartu klubi paate võistlustele. Ühesõnaga sellest kõigest sai alguse minu aerutaja teekond, mida ma nüüdseks olen teinud juba 24 aastat.
Laevareis Doonaul
Kangelaste väljakul
Eesti (A)erutamiskoondis