laupäev, 29. märts 2014

Horvaatia

Sel aastal saime juba üpris varakult vee peale tagasi. Peale laagrit Bulgaarias kogusime veel Eestiski suusakilomeetreid ja juba enne veebruari lõppu läks emajõgi lahti. Esimesed treeningud olid üllatavalt head, trennid läksid kiiresti ja liikumine oli alguse kohta juba üpris rahuldav. Kuigi sügisene ettevalmistus vajaka jäi. Võib olla oligi rohkem motivatsiooni ja tahet vett nühkima hakata. Kaspar Sula oli algusest peale hea treeningpartner ja enne esimest aerutamise laagrit Horvaatias oli meil juba korralik põhi alla sõidetud. Tarmo liikus vähe erinevas režiimis ja treenis otepää suusaradadel.  Kuigi käis ka tema mõned korrad enne laagrit Tartus meiega vee peal, et mingitki vee tunnetust saada.
Laager algas ilusti, kiirustega võis isegi väga rahule jääda ja enesetunne oli ka mõnus. Esimesed kaks nädalat olid ka ilmad väga ilusad, nii et kõik sujus väga hästi.  Iga hommik on meil tunnine tehnika trenn, nii et vast suudame ka selles osas edasiminekut teha.  Skradin ise on treenimiseks üllatavalt hea koht. Ootasin palju halvemat, kuna oleme esmakordselt siin treenimas. Millegi üle kurta ei ole. Kui siis ainult selle, et jõgi/järv on mägede vahel ja kui tuult puhuma hakkab, siis laine võib muutuda päris segavaks. Samas ilusate ilmade puhul, nagu oli esimesel kahel nädal, olid tingimused suurepärased. Samuti on raske ka kiirustest aimu saada, sest vesi on kohati voolav.
Pluss on ka see, et siia saime kaasa võtta kõik isikliku varustuse ehk paadid ja kaatrid. Nii et oleme saanud treenida ka juba kahepaati ja Pets on saanud kaatriga jälgimas käima. Vägev on see, et istusime Tarmoga peale poolt aastat paati ja kõik klappis koheselt. Polnud probleemi tasakaalu ega koostööga. Sellest saame järeldada, et kokkusõitu oleme saanud vist juba piisavalt. Igatahes kõik toimis. Treenerit häiris see, et me oleme siiski liiga rasked, paat ei taha veest välja tõusta ja jooksma hakata. Ehk siis peame väga palju tööd tegema, et paat edasi liiguks. Ma usun, et hooaeg on veel väga noor ja aega veel on, et võistluskaalu jõuda. Eriti veel minul, olen suvisest kaalust hetkel 4-6kg raskem.
Siiamaani trennid väga intensiivsed ei ole ole olnud, lõigud jäävad enamasti 70-80% vahele. Nädala lõppudel sõidame nagu kevadel ikka 2km, aga neid oleme ka siiani teinud kuni 90% pingutusega. Nii et 6-8korda neid läbi teha, ei ole just kõige suurem suurm. Pigem lihtsalt hea pingutus veel nädala lõppu. Oleme korra ka 1000m ajapeale sõitnud, seda siis kahestega ja sassi aetud paatides ehk siis mina koos Kristjan Orasega ja Tarmo koos Kaspar Sulaga. start polnud just kõige edukam minu paadi jaoks ja saime kohe 4 paati sisse, õnneks suutsime korraliku keskmist sõita ja teine paat suutis kangestuda, nii et finisis olime siiski suhteliselt nina ninas. Kaotuse me siiski saime, aga ega midagi kripeldama ei jäänud. Tunne oli hea ja pingutada jõudis. Isegi enda lõpuga jäin rahule, mis vist muidugi tänu halvale stardile välja tulla...

Puhkepäevadel oleme käinud Skradinist 20km kaugusel šibenikus, ilus koht suurte poodide ja heade vaadetega. Teised nädalavahetusel õpetasid Allar Raja ja Kaspar Taimsoo meile ka vähekene golfi või õigemini löömist. Algul sai küll kõvasti maad laiali kaevatud, aga lõpuks hakkasid mõned löögid isegi üle jalgpalli platsi sirgjoones lendama. Põhitõdedest saime vähemalt aimu ja vast jäi midagi käe sisse ka. Igal juhul väga meeldiv viis vabaaja veetmiseks.