Kaitsevägi

Nüüdseks on jällegi üks kohustuslik etapp elus läbitud. Väga pikka juttu kirja panema ei hakka, aga üldiselt proovin ära rääkida, kuidas oli ja mida mina sellest arvan. Minu ajateenistus kestis kõigest 3 kuud ehk pidin läbima ainult SBK(sõduri baaskursus). Sportlase kohapealt öeldes 3 kuud põhimõtteliselt ilma treeninguta olla on suhteliselt katastroof. Kuigi kunagi ei tea, kuidas see tegelikult mõjuda võib. Isiklikult loodan, et kuna viimased 3-5 a. on veel eriti kõvasti trenni nühitud, siis äkki võiks see "puhkus" isegi hästi mõjuda. Samas ei saa ka öelda, et üldse ei liigutanud. Mõnel nädalal tuli isegi 10 tundi trenni kokku, sest ma sain nädalavahetustel kodus käia. Sees olles käisin igal hommikul ka tunnike jõusaali tegemas ja vahepeal isegi tundus, et vorm on päris hea. Eriti jõu poolest.

Kahjuks on kaitseväes selline müstiline asi, et väga raske on terve püsida. Olen alati uskunud, et mul väga tugev tervis ja samas julgen seda ka edaspidi väita, aga seal olles oli koguaeg nina tatine ja kurk kergelt valulik. Selle üle tehti nalja ka, et millegi pärast hakatakse kohe väga kergelt haigeks jääma kui ajateenistusse astutakse. Esimese pooleteise kuu jooksul suutsin kõik korras hoida, aga mingi hetk läks enesetunne väga kehvaks. Olin suutnud saada kopsupõletiku. Nii raskelt haige polnud ma julgelt viimased 10 a. küll olnud. Tavaliselt piirduvad minu haigused kerge nohu, köha või 2 päevase palavikuga. Igatahes laatsaretti mind pandi ja antibiootikume tuli võtma hakata. Nii ma seal kaks nädalat voodis istusin ja šokolaadi näost sisse ajasin. Välja sealt lasti, siis enesetunne eriti kiita ei olnud. Õigemini enesetunne oli hea, sest olin terveks saanud, aga füüsilisest vormist enam eriti alles polnud jäänud. Võtan asja siiski positiivselt, vast pole hullu midagi, tuleb lihtsalt ise nüüd piisavalt mees olla, kokku end võtta ja õigetele asjadele keskenduma hakata. Alguses on kindlasti raske järjepeale saada ja erilise hurraaga pole mõtet peale lennata, aga õnneks mul on tugevad trennikaaslased, kes on vahepeal kõvasti trenni nühkinud ja nüüd saan hakata nende lainel, suusajäljes või tuules tasapisi oma vormi timmida.

Ajateenistus ise jättis palju häid mälestusi ja kogemusi.Oli ka hetki, mis pani endamisi vanduma ja silmi pööritama, aga suures pildis on need väga väiksed asjad. Enda üllatuseks hakkas mulle seal isegi meeldima. Need kolm kuud möödusid väga kiirelt ja olid väga lahedad ka selle pärast, et mul oli üli hea rühm ja olen kindel, et mõne kaasvõitlejaga jään ma ka edaspidi suhtlema. Kindlasti pean ka ära mainima, et meie rühmal olid väga lahedad rühmaülemad, kes teadsid väga hästi, kuidas teha oma tööd, kuidas anda piitsa ja vahel visata ka mõned präänikud. Usun, et suures osas tänu neile jääb ajateenistus mulle vähe paremini meelde. 

Mis seal ikka, esmaspäeval alustan jälle treeningutega ja hakkan uuesti vähekene teistsugusemas režiimis elamist harjutama.

SBK lõpetatud õigele sportlasele kohaselt kuldmärgi ja väikese ergutusega.