Kindlasti kõige põnevam osa laagri juures on see, et oleme alustanud neljase paatkonna treeninguid. Üldiselt on need trennid pikad, et esmajoones just kokkusõitu parandada, mida meil ilmselgelt on hetkel minimaalselt. Palju oleme proovinud erinevaid variante, kuidas mehed paadis paiknema peaksid. Treeneril on tõenäoliselt juba ettekujutus olemas, aga kindlasti vahetame testi -ja harjutamise mõttes veel kohti. Vigu on praegu nagu sigu. Aga loll oleks olnud ka oodata, et neli erinevat meest istuvad esimest korda koos paati ja kohe on kõik nii nagu peab. Vigu ja arenemise ruumi leiab kõigi juures ja eks see pigem hea ongi, et alati saaks midagi paremini teha! Nimesid ei nimetama, aga Kasparil eesaugus on veel palju tööd vaja teha, et meid Tarmo ja Kristjaniga õigesti dikteerima hakata. Aga rõhutan siiski veel kõvasti, et koos ühes paadis oleme istunud alles 3 trenni ja kõigil on oma rolli täitmiseks vaja veel kõvasti teha.. Kuna talv hakkab meie selle aasta vee hooaega lõpetama, siis üldiselt võin öelda, et ise tunnen end suures paatkonnas päris hästi ja ootan pikkisilmi kevadet, kus neljase trenne hakkab rohkem olema ja treeningud juba tõsisemaks muutuvad.
Laagriga olen siiani igati rahul. Võib öelda, et jõu ja vastupidavuse näitajad annavad märku väiksetest arengutest. Näiteks treeningtempos joosta pole ma vist elusees nii kiiresti jõudnud kui jõuan praegu, ja ka jõusaalis kangid tunduvad juba painduvat. :) Vee peal vormi testimiseks oleme nagu ikka teinud iganädalaselt ajapeale 2000m sõite. Esimese nädala aegadega ei saanud kuidagi rahule jääda, aga lohutasin end sellega, et samas pole vist kunagi detsembrikuus 2km ajapeale sõitnud ka. Igatahes nii enda kui Tarmo üllatuseks sai ettevalmistus hooaja esimeses sõidus võidu Tarmo. Õnneks on õiglus maapeal tagasi ja nüüdseks on seis 5-1 minu kasuks. Teisel nädalal suutis juba nii Tarmo kui ka Joosep sõita 2000m isiklikud rekordid. Seda siis võrdluses siin sõidetud aegade ja oludega. Samuti jäin ka enda ajaga rahule kui rekord jäi kõigest 11 sekundi kaugusel. Igatahes oma rekordsõidus tegi Tarmo mul elu meeletult raskeks. Juhtides sõitu algusest peale ja olles poolel maal juba paat ja vaba vesi ees, sain aru, et midagi tuleb tõsiselt muuta. Hakkasin poolemaa punkti läbides korralikult keevitama. 500m enne lõppu olin tarmost veel paadiga maas ja siis mõistsin isegi, et 2000m distantsil 1000m enne finisit lõppu tegema hakata oli vist liiga vara.. 500m punkti läbides suutsin end uuesti koguda ja kiirust vaikselt veelgi tõstma hakata. 250m enne lõppu olin Tarmo lõpuks kätte saanud ja sõitsime juba kõrvuti. Siis andis aju kehale käsu, et nüüd oleks mõistlik aeg lõpuspurti alustada kui seda sõitu võita tahan.. Pilt juba virvendas ja terve keha põles piimhappe valus, aga tempot tõstetud sai. Kui aus olla siis viimast 250m väga ei mäletagi, ainuke mõte, mis tihedamalt peast läbi käis oli see, et enne finisit pilti kotti ei lööks. Peale sõitu sillapeal kopse välja hingeldades ja vere maitset suus nautides sain aru, et vaatamata ajale on hea märk see, et ennast täiesti kotti olen võimeline sõitma ning ei jää mugavustsooni nautima. Igatahes see võit oli psühholoogilisele poolele väga magus!
Kui Bulgaarias, kartis meie Kaspar suurt järve ja kaugeid mägiseid kaldaid, siis selle laagri hirmuks on jubedad sillad. "Vaata neid poste, need nii jubedad, tulevad kohe peale." :)
