Veel maratonist..

Maraton oli see aasta päris huvitav. Tulemus oli üllatavalt hea, enne starti oli väike hirm sees, et mis jälje jättis endast nädal varem põetud haigus. Õnneks vist ei olnud mingeid jälgi sellest. Nagu Kaarel juba varem tulemustest kirjutas, siis koht oli mul 78. Koht on siin ajaga muutunud. Algselt finishis öeldi 76, nüüd siis on kuskilt kaks meest veel vahele pugenud:) Täna tulemusi vaadates tegi rõõmu selline asi, et selja taha jäid kaks nimekamat meest ka. Üks neid suuskuulsus Jari Isometsä, kes on näiteks kolmekordne olümpiapronks. Temale sai siis 8 sekiga ära suratud:D Ja teine nimi mis silma jäi oli Priit Narusk, meie enda Eesti suusamees. Eks nüüd järgmine aasta tuleb liidritele kohe sabapeale karata ja hammastega kinni hoida:D sest nüüd ju saab ässadega samast stardigrupist alustada:) Täna siis tegin oma esimese veetreeningu. Pets arvas, et peaks peale maratoni ikka tunnikese liigutama, et piimhape lihastest välja saada, ja kuna ilm oli hea ja emajõgi juba nädalakese lahti olnud, siis mõeldud tehtud. Kerge värin oli sees, aga juba kolmandast tõmest oli kõik nagu vanasti. Tegime Kaspariga koos 11 km tunni ajaga. Esimese trenni kohta igati korralik kiirus juba. Arvestades ka seda et kõik kohad valutavad. Nüüd ongi eesmärk siin suusatamise kõrvalt mõned veetrennid teha, et Sevillasse minnes ei peaks seal harjuma hakkama veega, vaid oleks juba tunnetus käes ja saaks panema hakata. Maratonist veel rääkides, siis elus esimest korda sain tunda kõhulihase krampi. 20km enne lõpu lõi krambi sisse ja siis oli üks suur kannatus kuni finishini, laskumisasendis eriti olla ei saanud ja ka paaristõugete ajal oli päris piin, aga seda suurem rahulolu oli finishis kui sai ennast lõdvaks lasta ja head tulemust nautida. Suured tänud Andrele ja Indrekule, kes mulle head suusad tegid ja topelt tänu Andrele kes mulle oma klassika suuski laenas maratoniks.