Teatemaraton ja laagri lõpp

Kui nädal algas väga vägevalt, muutusid järgmised päevad palju nukramaks ja olud ei paranenud ka laagri lõpuks. Ehk siis ilmad läksid soojaks, päevad algasid lumesajuga ja tänu kehvale libisemisele olid trennid päris piinarikkad.  Ainuke, mis rõõmustas oli see, et neljapäev oli puhkepäev ja seda sellepärast, et täna teatemaratoni sõitsime.

Nädala esimeseks pooleks olime kogunud 195km ja teinud 14 tundi trenni, nii et puhkepäev kulus ära küll juba. Peale puhkepäeva oli tunne kohutav ja minek väga raske. Peamine põhjus oli tõenäoliselt siiski lund täis sadanud rada ja kehv libisemine. Pulss oli kõrge ja jalad väsinud. Õnneks, mida trenn edasi, seda paremaks läks ka tunne. Kahjuks aga mitte Tarmol, kes peale reede hommikust trenni tundis ennast väga kehvalt ja nõrgalt. Mees oli jäänud haigeks ja nüüdseks juba 2 päeva on vaevelnud palaviku ja köha käes. Ei kujuta ette ka, kust kohast see talle külge võis jääda. Õnneks tundub, et see nakkav ei ole ja mina olen siiamaani pääsenud puhta nahaga. Nii see nädala teinepool möödus, üksi trenni tehes ja kõike kirudes. Loomulikult oli ka paremaid trenne, just libisemise poolest ja see tõi ka elujõu tagasi.

Laupäeva õhtul veel 4x5km lõiku 80% Tehvandi võistlusradadel. Lõikude keskmised kiirused näitasid, et tõenäoliselt olen suuteline ka maratoni rajal järgmisel päeval konkurentsi pakkuma ja see tõstis tuju. Ma just kõige teravam suusataja pole olnud(sel aastal alles enam vähem liikuma hakanud) ja hirm meeskonda alt vedada tõstis vähe pingeid. Läksin isegi tavatult varem magama, et olla võimalikult värske ja valmis. Mida aeg sõidule lähemale, seda rohkem ma mandrossisin. Lõpuks kui minu kord panema oli hakata tundsin end hästi ja olin valmis endast maksimumi välja pigistama. Peab ütlema, et maru raske oli. Kuna ka tänane päev algas lumesajuga siis klassikasoones paaristõuke lükkamine oli välistatud ja oma nö trumpi ma kasutada ei saanudki. Pidin uisutehnikas kannatama ja jalgadele valu andma. Mis muidugi peale 8km hakkasid kõvasti sarvi vastu ajama, sest jalad pole ammu korralikult puhkust saanud ja ka see võistlus oli pigem koormuse kui puhkuse pealt. Raskeks tegi sõidu veel see, et distants oli maru totter, ei osanud kuidagi ennast rajale ära jagada. Pidin minema plaaniga, et uhan seni kuni jõua ja kui enam ei jõua siis kannatan ja proovin kiirust säilitada. Oma 14km lõigu läbisin natukene alla 42minuti, oma kella järgi keskmise kiiruse sain 21.0 km/h, keskmine pulss selle jooksul oli 194 ja maksimaalne pulss 205, nii et rajale midagi ei jätnud ja hetke tunde poolest poleks võimalik olnud kiiremini sõita. Samuti pean kiitma Tarmot, kes haigena siiski ankrumehe kohustusi tuli täitma ja viimase vahetusega suutis kohta säilitada. Kahjuks pidime alla vanduma sõudjatele, keda eelmine aasta võitsime. Enda kiituseks saan öelda, et sõitsin piisavalt kiiresti, et sõudjate meeskonnaga vahe kokku tõmmata ja enne teate edasi andmist isegi mööda minna. Enda sõiduga olen igati rahul ja midagi hingele ei jäänud. Üks koht, millega terve meie meeskond kõvasti võitnud oleks, oleks olnud parem määre. Aga ei olnud südant üheks korraks väga kallist määret soetama hakata. Lõpp kohaks jäi meil 12 ja mina arvan, et see on täitsa tubli tulemus.

Selle nädalaga kogusin umbes 25:30 tundi ja ~320km.
Järgmine nädal on puhkenädal ja juba järgmisel pühapäeval ootab ees Tartu suusamaraton. Eks ole näha, mida ilm teeb ja kuidas seal läheb. Ise loodame igatahes parimat.

Jalad enam ei kandnud

ankrumees Tarmo

Puhkepäevaks tehtud maius 

Raske nädala keskel kerge lõõgastus