Tartu suusamaraton

Alustuseks tulemused. Kirja panen neli kiiremat aerutajat, kuhu seekord kuulusin isegi mina. Andreas Baum, koht 56, aeg 3:00. Joosep Karlson, koht 70, aeg 3:02. Tarmo Tootsi, koht 78, aeg 3:03. Mina, koht 132, aeg 3:08. Kõik olime väga tublid ja tegime väga-väga kõva sõidu. Kohad on väga-väga head ja ka aegasid parandasime kõvasti.

Otepääle läksin juba laupäeva õhtul, et järgmisel päeval nii vara ärkama ei peaks. Maratoni eelne hommik algas kell 7 ja uni oli rahulik. Kööki jõudes oli Tarmo juba korraliku portsu putru valmis teinud ja mõlemad sõime seni kuni enam sisse ei mahtunud. Peale sööki saime veel mõnikümmend minutit puhata ja pidime sättima hakkama. Eks meil mõlemal oli kerge ärevus sees ja isegi väiksed pinged olid tekkinud, sest eesmärgid olime endale ju suured seadnud. Tarmo pidi veel enne starti natukene närvitsema ja inimesi otsima, et neile suusad edasi anda, mis talle määrdemeeste poolt Tartust kaasa oli antud. Igatahes mõni minut enne starti ronisime oma koridori ja olimegi valmis minema.

Stardi pauk anti ära ja minu ülesanne oli Tarmol seni taga püsida, kuni enam lihtsalt ei jaksa. Alguse tempo oli kiire ja kilomeetrid möödusid suhteliselt kiiresti. Ilm oli hea, oleks võinud isegi õhemalt riide panna end ja suusk oli ka hea. Hea suusa eest pean tänama Uudo Rehemaad, kes tegi libisemisega hea töö ja pidamise osas andis kindlad juhised. Igatahes 5ndal kilomeetril panin ma oma lolluse pärast kõhuli, sest hakkasin rada vahetama täpselt samal ajal kui tootsi kepid lumme lõi. Üks suusk jäi kepi taha kinni ja tõmbas jalad harki. Tagantjärele mõeldes oli raja vahetamise otsus täiesti otstarbetu ja loll tegu. Püsti sain oli Tarmo grupi eesotsas ja mina taga lõpus. Proovisin veel korra järele saada, aga siis tuli tõus ja sinna see üritus jäi. Kukkumisega oli ka Joosep järele jõudnud ja koos nad eest ära olid. Vahe ei olnud pikk, kuni harimäeni olid mõlemad nähtavas kauguses. Aga harimägi nagu ta on, vahet pole, kas olen läbinud 1000km või 3000km kergemaks ta ei lähe. Nagu Tarmo ütles siis kuradi palju maratone peab sõitma, et harimäe tipp saaks madalamaks nühitud. Vaatetorni juurde jõudes oli mul hind paelaga kaelas ja algas kannatamine. Peale laskumist olid Tarmo ja Joosep nüüdseks täiesti  kadunud, ka silmapiirilt. Kannatasin juba täiega, sest laskumine ei taastanud mitte üks raas. Enne poole maa peale jõudmist lohistasin jalgu juba niisama mäest ülesse ja imesin geele sisse. Kuutsele jõudes võtsin asja rahulikult ja laadisin korralikult vedelikku sisse. Väga suur tahtmine oli maha tulla ja asi pooleli jätta. Pole ammu sellist nõrkust ja väsimust tundnud. Samas mõtlesin, et trennimõttes võiks rahulikult edasi sõita, olenemata kohast ja ajast. Nii ma tegin. Kuna ees olev grupp oli läinud ja tagant polnud kedagi tulemas sain rahulikult omas tempos tiksuda ja pulsiga anaeroobsest lõpuks välja tulla. Üksinda tiksuda sain päris pikalt. Mingil hetkel tundsin, et kehasse hakkab jõud tagasi tulema ja lüke hakkab ka tugevaks minema. Tõusud väsitasid ka siis veel kohutavalt, aga kannatasin ära. Mingil hetkel vaatasin seljataha ja avastasin, et korralik kamp suusatajaid hakkab järgi jõudma. Sel hetkel olin valmis juba uuesti sõitma ja kätte said nad mu alles 16km enne lõppu. Nüüdseks olin jälle täies jõus ja ei kavatsenud neid mööda lasta. Ees ootas suhteliselt sile maa ja paaristõuke lükkamisega polnud mingeid probleeme. Sõitsin omas tempos ja avastasin, et see tempo oli paras selle grupi vedamiseks. Mulle see sobis isegi, sest ei pidanud taga rapsima ja keegi ei näidanud välja, et väga mööda ka tahaks punnida. Enne elvat oli veel paar pikemat ja raskemat tõusu, aga nende kannatamisega polnud enam mingit probleemi ja lõpp oli juba täitsa lähed. Vaatasin kuidas kilomeetri numbrid muutuvad järjest väiksemaks ja otsustasin, et 2km enne lõppu hakkan tõstma. Nii ma tegin. Mõne aja möödudes kuulsin, kedagi ütlemas midagi sellist, et kurat, kus aerutajal on ikka tõuge, see oli mu viimane muigamine enne koju jõudmist. Samas andis see indu juurde finiš oli juba silmapiiril. Joone ületades vaatasin suurt kella ja märkasin, et olen lõpetanud enda kohta suurepärase ajaga. Olin üli rahul. Kiip võeti maha, anti šokolaad kätte sõit oligi läbi. Läksin lähima nurgataguse juurde ja viskasin pikali. Kohutavalt hea tunne oli. Kõik see kannatamine oli läbi ja aeg suurepärane. Mõttes kõlasid ainult roppused ja vandumine. Ei kunagi enam. Jama on ainult see, et järgmiseks aastaks on kõik see kannatamine juba meelest läinud ja avastan ennast jälle stardis. Maratonist jäi hea emotsioon. Ise olen arenenud ja ka paariline Tarmo tõestas oma kohta meie paatkonna mootorina. Selle maratoniga võib öelda, et isegi vägeva mootorina, tubli poiss. Eks ole näha, kas midagi suvel ka kajastub. Vabandan kui esineb sõna kordusid vms, kiiruga sai kirjutatud ja väsinud on olla.

Sel nädalal sai tehtud koos maratoniga umbes 19 tundi trenni ja läbitud ~230km.