Tarmo Tootsi : Maratoni järgne nädal Pariisis

Peale maratoni sai otse koju sõidetud ja kiirelt jalad seinale visatud, sest peagi pidin asjad kohvri pakkima ja bussijaama kiirustama, et juba samal õhtul Tallinna sõita. Lennuk väljus küll alles esmaspäeval, aga kahjuks niivõrd vara, et Tartust otse lennujaama minnes oleksin pidanud väga varakult sõitma hakkama. Igatahes bussisõit venis nagu tigu, sest keha andis kõvasti märku, et hiljuti on olnud raske pingutus ja polnud üldse meeldiv kitsas kohas istuda. Kui nüüd aus olla, siis kodus kohvri pakkis ka ema, mina näitasin ainult näpuga asju, mida lisama peaks. Peale pikali viskamist, lihtsalt ei leidnud rohkem jõudu, et uuesti tõusta.

Lend oli kiire ja peagi olingi Pariisis. Lennujaama vastu tuli mulle mu vanem õde, kelle pärast ma selle reisi üldse ette võtsin. Tegelikult oli ka just tema see, kes mulle piletid ostis, et ma sinna saaks minna ja oma kalli õega vähekene aega veeta. Reis sai kahjuks natukene valele ajale planeeritud, aga mingit tõsist lööki see treeningtsüklile ei andnud. Piletid said juba ammu eelmisel aastal ära ka ostetud, nii et enam polnud midagi võimalik muuta ka. Aga see selleks, mul on hea meel, et läksin ja õega aega sain veeta.

Päevad möödusid suhteliselt ühes rütmis: ärkamine-trenn-päev otsa mööda linna kõndimist-koju-magama. Just see kõndimine oli väga rakse. Oleks pidanud GPSi päevaks peale panema, oleks kindlasti väga suuri numbreid näinud, sest kõndimist oli tõesti väga palju. Tänu sellele oli sel nädalal uni veel eriti hea. Uni oli nii magus, et hommikul äratuse peale ärgates tundus, et kõigest mõni minut oli mööda läinud. Kahjuks selline rütmi muutus lõi õige elurütmi täiesti paigast. Sest mõnel õhtul süües avastasin, et see on mul alles teine söögikord sel päeval. Samuti see ringi kõndimine ja vaatamisväärsuste külastamine andis oma põntsu. Peale kooli lõpetamist on päevad möödunud vähemalt kahe trenni ja lõuna ajal korraliku pikutamisega. Aga seal lõuna aegset puhkamist väga teha ei saanud, võib olla ainult nii palju kui metrooga pikemalt sõites istudes. Nii et Laupäevaks olin ma juba täitsa väsinud ja ei läinud sel päeval ka trenni. Voodist sain alles peale lõunat välja ja linnas käisin ka ainult selleks, et suuremat kaubanduskeskust külastada veel enne kui koju pean minema. See väsimus võis ka maratonist lõpuks kohale jõuda. Sest ega nii pikast pinguseks paari päevaga ei taastu, pigem nädala või paariga. Pariisist veel nii palju, et ilm oli väga külm seal. Pidavat niiskuse ja Siberi tuulte pärast selline olema. Igatahes minu arust Eesti -10 ei tundu ka nii külm kui seal +2. Kui ilm välja arvata siis reisiga jäin üli rahule ja meeletult hea meel oli õde näha ja temaga aega veeta.

Nagu kirjutasin, siis tegin loomulikult ka trenni seal olles. Korra päevas, kas kerge jooks või siis spordihoones. Spordihoone oli meeletult suur. Masinaid oli ikka tohutult palju. Nii palju jooksulinte ma polnudki vist enne korraga näinud. Peale väikseid arvestusi arvan, et seal oli kuskil 75-100 jooksulinti. Loomulikult oli seal palju ruume ehk siis ka palju muid aparaate. Aga mind huvitas seal kõige rohkem jõusaal. Jõudu sain tehtud 2x, kuigi plaanis oli 3 korda. Esmaspäeval oli seal lihtsalt liiga palju rahvast, et kusagile vahele oleks olnud võimalik trügida. Iga masina peal tegi 3 inimest ja 3 inimest oli järjekorras. Oleks siis jõusaal olnud väike ja ruumi vähe, aga ei olnud. Rahvast oli lihtsalt palju. Nii et jõusaali sain alles nädalalõpus, sest suurlinna inimeste jaks hakkas vist nädalavahetuse saabudes otsa saama.

Reisinädalal tegin trenni umbes 11tundi ja läbisin kõndides meeletult kilomeetreid, mida trenni alla panna ei saa. :)