Lõpuks ometi.

Möödund nädal oli päris kurnav, kuna treeningud muutusid intensiivsemateks. Räägiks kõigepealt jõutreeningutest. Jõudu on üllatavalt palju. Ühes trennis sai rinnalt surumises 105kg kangiga 4x8 seeriad tehtud ja alttõmmet 95kg kangiga 4x10 kordust. Peale trenni lõpu proovis alupere veel väheke raskemat kangi suruda ja tegi 120kg 2 ja pool korda surumist, mis pole peale tunni ajast jõusaali ka üldsegi paha. Nädala viimasel päeval nii naljaviluks proovisime oma maksimum jõudu alttõmbes ja üllatus missugune kui mina tõmbasin vastu lauda 120kg, Kaarel 115kg ja Joosep 105kg. Need on kõigi uued isiklikud rekordid. Vägev värk!!! Liigume edasi veetreeningutele. Nädala esimesest poolest polegi suurt midagi rääkida. Lõigud olid rasked, aga tehtud need said. Viimasel päeval, siis nagu tavaks juba saanud , olid 2000m-sed ajale. Ja see oli nädala tipp sündmus, kuna esimest korda elus suutsin edestada vägevat Kaarlit. Kui siiamaani arvasin, et seda võitu ei tule kunagi ja jäängi nullipoisiks, siis nüüd on see kõik minevik. Kaarel on mind 2 aasta jooksul vast 50 korda küll võitnud juba. Aeg oli minul siis 7:57 ja Kaarlil 8:06. Teiseks lõiguks mul enam seda purakat polnud ja Kaarel võttis oma ajaga 8:02, minul 8:11. Kolmandal lõigul istus Kaarel terve lõigu mul lainel ja lõpuspurdiga võttis ka viimase lõigu võidu, aeg 8:09 ja minul taas 8:11. Üldiselt olin mina rahul oma sõitudega. Sain ka uue maks pulsi endale, mis 171 pealt tõusis 176 peale. Kuna nädal oli päris kurnav olnud siis õhtuseks trenniks oli tund aega rahuliku sõitu veepeal. Trenni lõpus mõtlesin, et proovin aka korra väikse sutsaka teha ja ennäe imet sain kiiruse 20,9km/h. Iseenesest korralik kiirus, kui arvestada, et pole veel kiiruse treeninguid ühtegi teinud. Kaarel oli väga rahul kuna ka tehniliselt oli pilt väga kena, tehnilisest poolest just. See nädal tegime ka esimesed kahese trennid. Tänu headele lõunanaabritele lätlastele, kes meile oma kahest laenasid. Esimeses trennis oli tunne selline keskmine, aga teises trennis juba, kui saime istumis asendid paika, oli juba päris hea tunne. Lausa lust oli kohe sõita. Nädala keskel oli veel selline huvitav lugu, et panin endale leukoplaastri aerule, et oleks parem kinni hoida aerust. Minu eeskujul tegi seda ka Kaarel. Ilmselgelt oli see tema jaoks vale lüke. Piduriga trenni keskel ei pidand vaese mehe hellad käed vastu leukoplaastri karedale pinnale ja selle tulemusena ilutsevad tema kätel korralikud verised augud nüüd. Nii ta siis poole trenni pealt istus silla peal ja nokitses plaastrit aeru küljest lahti ja vandus, et enam mitte kunagi sellist viga ei tee. Samas peab tõdema, et see ei olnud tal esimene kord samas seisus olla. Ka eelmine aasta juhtus sama lugu. Aga eks me õpime iseenda vigadest. Paar aastat veel ja siis enam ei pane seda kardust aeru ümber:) Ja nüüd ongi magama mineku aeg. Homme algab uus nädal, mille lõpus sõidame 1000m-seid ajale. Eks siis saab juba mingisugust aimdust ka selle distantsi hetke vormist. Midagi suurt vast oodata pole mõtet esialgu, aga eks näis.