Poole aasta kokkuvõte

Peale reisi läks elu vahelduseks päris tihedaks. Kohe järgneval päeval pidin võtma suuna sõjaväe komisjoni poole. Kõik oli tip-top korras, aga viga leiti uriini proovis, kus väidetavalt oli liiga palju valku. Proovisin neile selgeks küll teha, et vaevalt sellel rindel midagi muutuma hakkab ja mul pole mõtet seal iga natukese aja tagant uuesti käima hakata. Aga siiski jäi nende sõna peale ja pean Aprillis uusi proove minema andma. Eks näis, mis siis avastavad. Arvestades, et me nüüd Hispaaniasse laagrisse sõidame ja kõvasti valu seal andma hakkame, ei ole ma eriti optimistlik. Aga aega veel on õnneks. Kui minek on siis peale hooaja lõppu alles.

Järgmine päev pidin jälle vara ärkama, nii et võimalust reisist puhata mulle veel ei antud. Kuna ka mind valiti EOK projekti "Märka järgnevat põlvkonda", oli mind kutsutud Tallinnasse stipendiumi ametlikule üleandmisele. Pean tõdema, et minu jaoks oli see suur au ja tõsine motivatsiooni kergitaja. Sain kuulata, mis Eesti spordi suurkujudel öelda on ja Jaan Taltsi öeldud soovitusi ka kõrva taha panna. Ühesõnaga oli see minu jaoks väga meeldiv käik.

Edasi läks elu vähe rahulikumalt, aga siis huvitavalt. Sest ka meie maale oli saabunud vähe soojemad temperatuurid. Mille tagajärjel oli emajõel jää läinud ja meie valmis koheselt veepeale minema. Esimene trenn üle pika aja veepeal oli nagu alati vähekene kõhedust tekitav, aga see oli kiire mööduma. Peatselt sõitsime juba ka pikemaid ning kergemaid lõike. Ilma otsides ja trotsides sai emajõel läbitud kiiruga üle 200km. Nagu enne mainisin, siis sõidame jälle Hispaaniasse laagrisse ja see on ka üks põhjustest, miks me veepeale minekut väga vajasime. Pidime saama veega jälle sinasõbraks, enne kui tõsisemad treeningud tulevad. Viimasele emajõel tehtud trennile tagasi vaadates võin jääda väga rahule. Tunne oli super ja isegi liikumine hea. Kui ei teaks siis arvaks, et polegi pikka vahet aerutamisega jäänud. Kuigi tegelikult polnud 3 kuud paadis istunud.

Vähe tihedamale nädalale järgnes ka spordiarst, mille tulemustega võisime kõik rahule jääda. Olime kindlalt paremad kui eelmine kevad ja kõik liigub õiges suunas. Need küll pole midagi ütlevad näitajad, aga rekordid siiski. Kopsumaht on küündinud 8L peale, nii et varsti võin ühe hingetõmbega terve distantsi läbi sõita. :) Samuti sai dünamomeetrit rekordiliselt pigistatud. Vastavalt paremal käel 78 ja vasemal 70. Kartust, et aerust kinni ei jõua hoida enam olla ei tohiks. :) Samuti oli Tarmo kõigi rõõmuks jällegi kaalu kaotanud ja seegi tulemus oli parem kui eelmine Kevad. :)

Meie ettevalmistus hooaeg hakkas 1.september, nii et nüüdseks on sellest pool aastat möödunud. Tarmo tegi selle ajaga trenni 520h ja me loodame ka sellele, et suusatamisega on selleks talveks kõik. Tarmo kogus endale uskumatud 3827km suuskadel. Minu tulemuseks jäi 512 treeningtundi ja suuskadel läbisin 3312km. Põhimõtteliselt päris vägev värk. Õnneks on meil ka muud eesmärgid kui suured numbrid.