Teise etapi algus..

Täna sai siis algust tehtud klassikastiilis treeningutega. Ega siis saa ju uisu pealt maratoni sõitma minna. Peab tunnistama, et ei olnud väga mugav tunne just trennis. Tundus nagu oelks esimest korda suuskadel, kepid olid lühikesed ja suusad pikad ja üleüldse jalad ja käed ei tahtnud sugugi mitte koostööd teha. Nii ma läksin oma ligadilogadi tehnikaga mööda maratoni rada. Alguses ei saanud suuska ka üldse pidama, arvasin et olen määrdega puusse pannud, aga kui tunne hakkas paremaks minema, siis lõpuks sain ka suusa pidama mingil määral. Endale suureks üllatuseks oli kiirus päris hea. Läbisin 1h 30min-iga 25,3km ja keskmine pulss tuli 127. Kui uisustiilis sõites on pulss ühtlasem, siis klassikas on nii, et kui on vaja mäkke joosta, siis on pulss laes ja kui on tasanemaa, millel hea paaristõuget lükata, siis on numbrid tunduvalt madalamad. Üldiselt jäin rahule esimese trenniga ja siit edasi saab ainult paremaks minna. Enamus trenne proovin nüüd kuni maratonini teha klassikas, et maratonil ikka väge täis oleks. Eile siis oli kaua oodatud puhkepäev. Ega suurt midagi ei teinud, korra käisin vanemate juures ja siis natuke siin ja seal, sai ka mõned pildid plõksitud Otepää ümbruses. See nädal on nüüd natuke kergem, aga kui plaanis tunnid kokku lüüa siis saab neid 18h, niiet eks igaüks vaadaku ise kas tundub kerge või ei:) Meie Kaarliga oleme juba sellega enamvähem ära harjunud. Nagu öeldakse no pain, no gain.

Alupere: Eilne puhkepäev oli tõesti pigem lihtsalt niisama passimine ja aja surnuks löömine. Polnud erilist motivatsiooni ringi rabeleda ja midagi teha kui on võimalus teha mitte midagi. Uni oli hea, magasin 12 tundi jutti peaaegu. Täna hommikul premeerisin pelmeenidega end, mis oli ka hea vaheldus suurele pudru portsule. Lõunaajal käisin veel massažis, lasin korralikult terve keha läbi teha. Tavaliselt jalgu teha ei lase, aga peale eelmist nädalat, kus üle 350km suuska tuli, hakkasid jalalihased ka suuremat taastumist nõudma. Õhtune trenn oli päris selline raske, lihastel oli nii massažist kui ka eelnevast suurest koormusest korralik märk küljes veel. Aga proovisin võtta nii rahulikult kui suutsin ja enam vähem õnnestus ka, sest nüüd olen ma Tartus tagasi ja pole Tarmot, kes ees tempot teeks. ÕNNEKS on Tartus, laululava taga, rajad palju paremas seisus kui nad olid enne Otepääle minekut. Kui eelnevatel aastatel on olnud Tartu suusamaratoni start esimene ja viimane kord kui ma talve jooksul klassikat sõidan, siis sel aastal proovin enne maratoni ka klassikatreeningud korralikult käsile võtta.. Lihtsalt, et liigutusega harjuda ja sõit vähe kergemaks muutuks, sest sel aastal on tõsine eesmärk veel kõvasti kohta parandada ja esimese 150 inimese seas lõpetada. Kuid klassikat ma veel sõitma ei hakka. Pole endal määrdeid ja oskuseid. Peamiselt asi määrete taga. Nii et natukene peab see asi veel ootama. :)

Märdi vesiveski tamm

Vaade Harimäetornist maratoni rajale

Kuutsemäe tipus

 

Tõestus et olin ka ise kuutsemäel.