Külmapühad

Tegelikult külm oli küll, aga pühad mitte. Ehk siis laupäeval üllatas ilmataat meid korraliku pakasega. Ilm oli iseenesest väga ilus ja talvine, aga temperatuur oli Tartus -25 kanti ja Otepääl -28. Nii et mõlemad Tarmoga saime ennast korralikult karastada. Kurta ei saaks, et midagi halvasti oli. Kui keegi mõtleb, et milleks sellise ilmaga ennast piinama minna, siis ega  see ei ole piinamine. Ei ole olemas s**ta ilma, on ainult mittesobilik riietus. Pealegi, me teeme trenni, mitte ei seisa kohapeal ja ei külmeta niisama. Töö kiire ja korralik. Kuigi peab tõdema, et varbad hakkasid külmetama ja põsed ajavad vähekene nahka. Aga see väike mure, nahk tõenäoliselt vahetub ära ja varbad soojenevad ka ise ülesse. :)

Mure varvastega tekkis sellepärast, et juhuslikult sel päeval oli minu selle aasta esimene klassikatehnikas trenn. Pigem võib isegi öelda, et elu esimene klassitehnikas trenn, sest maratoni ei saa päris trennina võtta, seal käib ikkagi andmine ja niisama trennis pole ma seda stiili kunagi varem sõitnud. Sellest tingituna olid jalas teised saapad, mis tundusid ebamugava ja kitsana. Päris jube oli, selline tunne nagu oleks esimest korda klassikat sõitmas ja ega trenni lõpukski asi paremaks ei muutunud. Ainult ära väsisin, sest tühja ja mõttetut rabelemist oli nii palju. Vähemalt sain ühe väga kõva ülakeha treeningu, sest ilmselgelt jalgu ma rakendada ei osanud ja kõik koormus läks valesse kohta. Praeguseks olen klassikat ~100km sõitnud ja ise mäest ülesse minek hakkab juba õige asjana välja nägema, aga tööd peab veel palju tegema, kui maratonil sel aastal ka kõvasti kohta tahan parandada. Määrete eest pean suure aitäh ütlema Uudo Rehemaale, kes raatsis mulle oma pidamismäärdeid laenata! Muidugi Tarmot ka, kes näpunäiteid mulle annab, et ma nendega midagi teha ka ikka oskaks. Peab ütlema, et siiamaani pole ta veel mööda pannud.

Eelmine nädal proovisime Tarmoga maxi ka suruda. Ega muidu poleks proovinud, aga eks see käsk anti jällegi kõrgemalt. See oli minul esimene kord sel aastal nii rasket kangi käes hoida. Kellele raske, kellele mitte. Ise rahul, sest kartsin, et minu piir tuleb kuskil 110kg juures. :D Õnneks lood nii halvad ei olnudki ja kõva mahutreening polnudki jõudu väga ära hävitanud. Minu tulemuseks jäi 125kg ja Tarmol 130. Ma usun, et mõlemad oleme paremaks võimelised kui väheke puhkust saaks ja värske lihasega proovima läheks.

Laupäeval õhtul oli mõnus jõusaali trenn. Kavas oli õlg ja trapets. Mõnusaks tegi asja see, et Ülikooli spordiklubi kulturismi treener Silvar Rückenberg oli ka seal, et Kristjanile harjutusi ja tehnikat näidata, sest Kristjan ju poolekohaga kulturist ka. Ühesõnaga, kuna ma Kristjaniga koos jõusaalis olin siis tegin temaga Silvari näpunäidete järgi kaasa. Hea kui valvas pilk kõrvalt vaatab ja asjad selgeks teeb, kuidas ja kuhu see kang liikuma peab, et ikka asjast kasu ka oleks. Peale trenni oli vähemalt mõnus tunne, et see trenn on kindlasti õigesse kohta läinud. (:

Praegusel perioodil, kus trenni on päris palju ja tunde koguneb ka omajagu, (Treeneri plaan teha jaanuarist-märtsini 100 tundi kuus vähemalt) on söögiisu kohati ikka päris hull. Vahel on selline tunne, et kõht ei saagi täis ja kui saab siis ei suuda kuidagi söömist ära lõpetada. Pühapäeval oli isal sünnipäev ja mina tähistasin seda söögiorgiaga, kuna head ja paremat oli väga palju. Ei kujuta ette ka , kuhu see kõik läheb. Noor ja kasvav organism vist. Vähemalt ei pea külmkapis pakenditelt kuupäevasid kontrollima, niikuinii jõuan selle enne ära süüa. (: