Horvaatia

Sel aastal saime juba üpris varakult vee peale tagasi. Peale laagrit Bulgaarias kogusime veel Eestiski suusakilomeetreid ja juba enne veebruari lõppu läks emajõgi lahti. Esimesed treeningud olid üllatavalt head, trennid läksid kiiresti ja liikumine oli alguse kohta juba üpris rahuldav. Kuigi sügisene ettevalmistus vajaka jäi. Võib olla oligi rohkem motivatsiooni ja tahet vett nühkima hakata. Kaspar Sula oli algusest peale hea treeningpartner ja enne esimest aerutamise laagrit Horvaatias oli meil juba korralik põhi alla sõidetud. Tarmo liikus vähe erinevas režiimis ja treenis otepää suusaradadel.  Kuigi käis ka tema mõned korrad enne laagrit Tartus meiega vee peal, et mingitki vee tunnetust saada.
Laager algas ilusti, kiirustega võis isegi väga rahule jääda ja enesetunne oli ka mõnus. Esimesed kaks nädalat olid ka ilmad väga ilusad, nii et kõik sujus väga hästi.  Iga hommik on meil tunnine tehnika trenn, nii et vast suudame ka selles osas edasiminekut teha.  Skradin ise on treenimiseks üllatavalt hea koht. Ootasin palju halvemat, kuna oleme esmakordselt siin treenimas. Millegi üle kurta ei ole. Kui siis ainult selle, et jõgi/järv on mägede vahel ja kui tuult puhuma hakkab, siis laine võib muutuda päris segavaks. Samas ilusate ilmade puhul, nagu oli esimesel kahel nädal, olid tingimused suurepärased. Samuti on raske ka kiirustest aimu saada, sest vesi on kohati voolav.

Pluss on ka see, et siia saime kaasa võtta kõik isikliku varustuse ehk paadid ja kaatrid. Nii et oleme saanud treenida ka juba kahepaati ja Pets on saanud kaatriga jälgimas käima. Vägev on see, et istusime Tarmoga peale poolt aastat paati ja kõik klappis koheselt. Polnud probleemi tasakaalu ega koostööga. Sellest saame järeldada, et kokkusõitu oleme saanud vist juba piisavalt. Igatahes kõik toimis. Treenerit häiris see, et me oleme siiski liiga rasked, paat ei taha veest välja tõusta ja jooksma hakata. Ehk siis peame väga palju tööd tegema, et paat edasi liiguks. Ma usun, et hooaeg on veel väga noor ja aega veel on, et võistluskaalu jõuda. Eriti veel minul, olen suvisest kaalust hetkel 4-6kg raskem.
Siiamaani trennid väga intensiivsed ei ole ole olnud, lõigud jäävad enamasti 70-80% vahele. Nädala lõppudel sõidame nagu kevadel ikka 2km, aga neid oleme ka siiani teinud kuni 90% pingutusega. Nii et 6-8korda neid läbi teha, ei ole just kõige suurem suurm. Pigem lihtsalt hea pingutus veel nädala lõppu. Oleme korra ka 1000m ajapeale sõitnud, seda siis kahestega ja sassi aetud paatides ehk siis mina koos Kristjan Orasega ja Tarmo koos Kaspar Sulaga. start polnud just kõige edukam minu paadi jaoks ja saime kohe 4 paati sisse, õnneks suutsime korraliku keskmist sõita ja teine paat suutis kangestuda, nii et finisis olime siiski suhteliselt nina ninas. Kaotuse me siiski saime, aga ega midagi kripeldama ei jäänud. Tunne oli hea ja pingutada jõudis. Isegi enda lõpuga jäin rahule, mis vist muidugi tänu halvale stardile välja tulla...

Puhkepäevadel oleme käinud Skradinist 20km kaugusel šibenikus, ilus koht suurte poodide ja heade vaadetega. Teised nädalavahetusel õpetasid Allar Raja ja Kaspar Taimsoo meile ka vähekene golfi või õigemini löömist. Algul sai küll kõvasti maad laiali kaevatud, aga lõpuks hakkasid mõned löögid isegi üle jalgpalli platsi sirgjoones lendama. Põhitõdedest saime vähemalt aimu ja vast jäi midagi käe sisse ka. Igal juhul väga meeldiv viis vabaaja veetmiseks. 

Vahepeal kodus

Bulgaaria laager lõppes edukalt. Tunne oli kogu laagri vältel suurepärane ja tingimused treenimiseks olid veel paremad. Kui tahaks nuriseda, siis midagi kindlasti leiaks, aga trennid said tehtud ja mina jäin laagriga väga rahule. Kodus tagasi olles on täitsa sportlase tunne alles jäänud ja jätkub usin treenimine. Praegu isegi arvaks, et seis väga lootusetu polegi. Vähemalt nii ütleb hetkel enesetunne, et vahepealse 3 kuulise pausiga kaotsi ei läinud midagi. Samas pole ka midagi paremaks muutunud, kui siis ainult tahe trenni teha ja saada paremaks. Ka vorm pole enam ilus ümar vaid vaikselt hakkab ka see tagasi endiseks muutuma. Enda üllatuseks tuli jaanuaris päris korralikud treeningtunnid ja võib hilise hooaja algusega igati rahule jääda.

Esimene nädal kodus oli nii enesetunde kui ka tujude jms poolest päris kõikuv. Kodus on küll tore ja hea, aga korraliku laagri vastu ikka ei saa. Nagu ma olen aru saanud, siis laagreid toimub meil sel aastal päris palju, nii et see teeb ainult rõõmu. Üldiselt oli enesetunne päris hea, nii suusarajal kui ka saalis.  Mingil hetkel hakkas mägedest tagasi olek tunda andma ja tundus nagu keegi oleks nuiaga pähe tõmmanud. Jõud kadus, energia kadus ja üldine enesetunnegi oli suhteliselt kurnatud ja ükskõikne. Tõenäoliselt sai esimestel päevadel liiga hurraaga peale lennatud. Ka pulsi poolest oleks võinud rahulikumalt võtta, mis sa teed kui tahtmine on suur, aga pulsi poolest oleks võinud suusarajal "jalutamas" ainult käia. Hea näide on üks jõusaali trenn, kus keskmine pulss oli 159... Ma siiamaani ei suuda ära imestada, kuidas jõusaalis selline asi üldse võimalik saab olla. :D Igatahes esimene nädal sai läbi ja pühapäeval viskasin jalad seinale, passisin niisama ja puhkasin. See tuli kasuks. Organism on muutustega ära harjunud ja suusatades pulss on 10 lööki kukkunud, aga samas kiirus km/h tõusnud. Eks varsti saab saali minna ja üle vaadata, kas lihastesse ka jõud ja energia tagasi hakkab tulema, ma ise loodan väga, sest rõõm on trenni teha kui kõik sujub ja asjad liiguvad õiges suunas. :)
Järgmine laager peaks esialgsete plaanide järgi toimuma märtsi alguses, vanas tuttavas Sevillas. Ei jõua ära oodata, sest see laager oleks juba veepeal. :)

Tegelikult oleks veel laagrist palju rääkida, nii tingimustest kui kohast endast, aga selleks korraks aitab küll. Olge tublid ja järgmise korrani. :)

Natukene uhkem lumememm.

Belmeken

Tänaseks oleme siin laagris olnud juba 2 nädalat, üks veel ja siis koju. Ilmad on siin ilusad, kuigi lund on vähe. Eelmisel puhkepäeval käisime hommikul mägedes matkamas ja õhtul sõitsime mägedest alla linna. Seal istusime kohvikus internetis ja pärast käisime poes ja autopesulas. Tänasel puhkepäeval on jälle plaan linna poole sättida. Seekord enam pole vaja interneti minna, kuna eile pandi meile siia elamisse ka internet, mis küll ei kuulu kiirete hulka. Trennidest rääkida, siis on organism mäestikutingimustega kohanenud ja saab normaalse kiirusega trennis kihutada. Jõusaal teeb ka rõõmu, kuna tundub et on arengut märgata selles osas.

Kõige suurema vaeva nägijad reisil

Vaade

Mäeotsas

Estonia

Head uut aastat

Head uut aastat kõigile blogi külastajatele. Päevad ja nädalad on möödunud jällegi korralikult treenides, kuna olen olnud enamus aega siin Otepääl, siis olen ka juba 200 pluss km suuskadel sõita saanud. Mingi aeg läks ka järv jäävabaks uuesti ja sain ka veetrenne teha. Veel täna hommikul sai üks 15km trenn tehtud. Õhtul viisin paadi ära paadikuuri Tartusse ja homme algab selle hooaja teine laager või vähemalt homme alustame teed sinna. Ees ootab umbes 30h bussisõit Bulgaaria mägedesse. Ühesõnaga tuleb esimene keskmäestiku treeningu kogemus. Elame näeme ja proovime ka siia blogisse midagi postitada kui võimaluse leiame.
Seniks kuulmiseni...

Kaitsevägi

Nüüdseks on jällegi üks kohustuslik etapp elus läbitud. Väga pikka juttu kirja panema ei hakka, aga üldiselt proovin ära rääkida, kuidas oli ja mida mina sellest arvan. Minu ajateenistus kestis kõigest 3 kuud ehk pidin läbima ainult SBK(sõduri baaskursus). Sportlase kohapealt öeldes 3 kuud põhimõtteliselt ilma treeninguta olla on suhteliselt katastroof. Kuigi kunagi ei tea, kuidas see tegelikult mõjuda võib. Isiklikult loodan, et kuna viimased 3-5 a. on veel eriti kõvasti trenni nühitud, siis äkki võiks see "puhkus" isegi hästi mõjuda. Samas ei saa ka öelda, et üldse ei liigutanud. Mõnel nädalal tuli isegi 10 tundi trenni kokku, sest ma sain nädalavahetustel kodus käia. Sees olles käisin igal hommikul ka tunnike jõusaali tegemas ja vahepeal isegi tundus, et vorm on päris hea. Eriti jõu poolest.

Kahjuks on kaitseväes selline müstiline asi, et väga raske on terve püsida. Olen alati uskunud, et mul väga tugev tervis ja samas julgen seda ka edaspidi väita, aga seal olles oli koguaeg nina tatine ja kurk kergelt valulik. Selle üle tehti nalja ka, et millegi pärast hakatakse kohe väga kergelt haigeks jääma kui ajateenistusse astutakse. Esimese pooleteise kuu jooksul suutsin kõik korras hoida, aga mingi hetk läks enesetunne väga kehvaks. Olin suutnud saada kopsupõletiku. Nii raskelt haige polnud ma julgelt viimased 10 a. küll olnud. Tavaliselt piirduvad minu haigused kerge nohu, köha või 2 päevase palavikuga. Igatahes laatsaretti mind pandi ja antibiootikume tuli võtma hakata. Nii ma seal kaks nädalat voodis istusin ja šokolaadi näost sisse ajasin. Välja sealt lasti, siis enesetunne eriti kiita ei olnud. Õigemini enesetunne oli hea, sest olin terveks saanud, aga füüsilisest vormist enam eriti alles polnud jäänud. Võtan asja siiski positiivselt, vast pole hullu midagi, tuleb lihtsalt ise nüüd piisavalt mees olla, kokku end võtta ja õigetele asjadele keskenduma hakata. Alguses on kindlasti raske järjepeale saada ja erilise hurraaga pole mõtet peale lennata, aga õnneks mul on tugevad trennikaaslased, kes on vahepeal kõvasti trenni nühkinud ja nüüd saan hakata nende lainel, suusajäljes või tuules tasapisi oma vormi timmida.

Ajateenistus ise jättis palju häid mälestusi ja kogemusi.Oli ka hetki, mis pani endamisi vanduma ja silmi pööritama, aga suures pildis on need väga väiksed asjad. Enda üllatuseks hakkas mulle seal isegi meeldima. Need kolm kuud möödusid väga kiirelt ja olid väga lahedad ka selle pärast, et mul oli üli hea rühm ja olen kindel, et mõne kaasvõitlejaga jään ma ka edaspidi suhtlema. Kindlasti pean ka ära mainima, et meie rühmal olid väga lahedad rühmaülemad, kes teadsid väga hästi, kuidas teha oma tööd, kuidas anda piitsa ja vahel visata ka mõned präänikud. Usun, et suures osas tänu neile jääb ajateenistus mulle vähe paremini meelde. 

Mis seal ikka, esmaspäeval alustan jälle treeningutega ja hakkan uuesti vähekene teistsugusemas režiimis elamist harjutama.

SBK lõpetatud õigele sportlasele kohaselt kuldmärgi ja väikese ergutusega.

Tunnustus

Eile toimus siis Tartu linna parimate sportlaste autasustamine ja mul on heameel tõdeda, et aasta 2013 Tartu linna parim võistkond on Alupere/Tootsi kahesüst. Lisaks olin mina ka parima meessportlase nominent ja Peeter parima treeneri nominent. Võib öelda , et märkimist vääriv tunnustus linna poolt. :)

Hilinenud kokkuvõte

Olen jälle halb laps olnud ja postitusega viivitanud, loodan et päkapikud andestavad ja tulevad sellel aastal veel mu akna taha:) Viimasel laagri nädalal, mis seekord oli 5 päeva pikk, sai jälle korralikult trenni nühitud ja sai ka ajapeale 2km sõidetud. Seekord siis parim aeg oli 7:58. Ise olen väga rahul, kuna eelmised nädalad sai sõita taganttuulega, siis viimasel nädalal oli täielik tuulevaikus. Alustasin enda kohta suhteliselt hästi sõitu ja 500m enne lõppu liikusi 7:50 graafikus, aga siis toimus valus kukkumine, eks eelnevad laagri nädalad olid oma jälje jätnud ja lihtsalt jõud sai otsa:) Käisime nädala sees ka korra linnapeal, et ikka kingitusi leida, aga nagu eelmiselgi korral olid taas kõik poed suletud. Jossil õnnestus siiski viimasel päeval käia veel ükskord ja siis sai ühte teist ta ka osta. Mina enam ei viitsind linna minna, kuna eelmisel korral oli õhtuses trennis ikka väga väga väsinud tunne. Nädala keskel rääkisin facebooki vahendusel kolleeg Kaspar Sulaga ja leidsime, et Joosep on küll hea poiss olnud. Ja hommikul ennäe imet ka päkapikud arvasid samamoodi ja olid Joosepile mandariini sussi sisse toonud:) Tagasi reis sujus probleemideta ja nüüd juba saab esimene nädal kodus trenni tehtud. Kuigi Tartus saab ka veepeal käia, olen mina olnud Otepääl ja juba kolmekohalise kilometraazi suuskadel läbinud.
Kokkuvõte viimasest nädalast ja ka kogu laagri oma.

Nädal

Tunnid: 21:03
Distants: 218 km

Kogu laager
Tunnid: 70:26
Distants: 693km