Kaitsevägi

Nüüdseks on jällegi üks kohustuslik etapp elus läbitud. Väga pikka juttu kirja panema ei hakka, aga üldiselt proovin ära rääkida, kuidas oli ja mida mina sellest arvan. Minu ajateenistus kestis kõigest 3 kuud ehk pidin läbima ainult SBK(sõduri baaskursus). Sportlase kohapealt öeldes 3 kuud põhimõtteliselt ilma treeninguta olla on suhteliselt katastroof. Kuigi kunagi ei tea, kuidas see tegelikult mõjuda võib. Isiklikult loodan, et kuna viimased 3-5 a. on veel eriti kõvasti trenni nühitud, siis äkki võiks see "puhkus" isegi hästi mõjuda. Samas ei saa ka öelda, et üldse ei liigutanud. Mõnel nädalal tuli isegi 10 tundi trenni kokku, sest ma sain nädalavahetustel kodus käia. Sees olles käisin igal hommikul ka tunnike jõusaali tegemas ja vahepeal isegi tundus, et vorm on päris hea. Eriti jõu poolest.

Kahjuks on kaitseväes selline müstiline asi, et väga raske on terve püsida. Olen alati uskunud, et mul väga tugev tervis ja samas julgen seda ka edaspidi väita, aga seal olles oli koguaeg nina tatine ja kurk kergelt valulik. Selle üle tehti nalja ka, et millegi pärast hakatakse kohe väga kergelt haigeks jääma kui ajateenistusse astutakse. Esimese pooleteise kuu jooksul suutsin kõik korras hoida, aga mingi hetk läks enesetunne väga kehvaks. Olin suutnud saada kopsupõletiku. Nii raskelt haige polnud ma julgelt viimased 10 a. küll olnud. Tavaliselt piirduvad minu haigused kerge nohu, köha või 2 päevase palavikuga. Igatahes laatsaretti mind pandi ja antibiootikume tuli võtma hakata. Nii ma seal kaks nädalat voodis istusin ja šokolaadi näost sisse ajasin. Välja sealt lasti, siis enesetunne eriti kiita ei olnud. Õigemini enesetunne oli hea, sest olin terveks saanud, aga füüsilisest vormist enam eriti alles polnud jäänud. Võtan asja siiski positiivselt, vast pole hullu midagi, tuleb lihtsalt ise nüüd piisavalt mees olla, kokku end võtta ja õigetele asjadele keskenduma hakata. Alguses on kindlasti raske järjepeale saada ja erilise hurraaga pole mõtet peale lennata, aga õnneks mul on tugevad trennikaaslased, kes on vahepeal kõvasti trenni nühkinud ja nüüd saan hakata nende lainel, suusajäljes või tuules tasapisi oma vormi timmida.

Ajateenistus ise jättis palju häid mälestusi ja kogemusi.Oli ka hetki, mis pani endamisi vanduma ja silmi pööritama, aga suures pildis on need väga väiksed asjad. Enda üllatuseks hakkas mulle seal isegi meeldima. Need kolm kuud möödusid väga kiirelt ja olid väga lahedad ka selle pärast, et mul oli üli hea rühm ja olen kindel, et mõne kaasvõitlejaga jään ma ka edaspidi suhtlema. Kindlasti pean ka ära mainima, et meie rühmal olid väga lahedad rühmaülemad, kes teadsid väga hästi, kuidas teha oma tööd, kuidas anda piitsa ja vahel visata ka mõned präänikud. Usun, et suures osas tänu neile jääb ajateenistus mulle vähe paremini meelde. 

Mis seal ikka, esmaspäeval alustan jälle treeningutega ja hakkan uuesti vähekene teistsugusemas režiimis elamist harjutama.

SBK lõpetatud õigele sportlasele kohaselt kuldmärgi ja väikese ergutusega.

Tunnustus

Eile toimus siis Tartu linna parimate sportlaste autasustamine ja mul on heameel tõdeda, et aasta 2013 Tartu linna parim võistkond on Alupere/Tootsi kahesüst. Lisaks olin mina ka parima meessportlase nominent ja Peeter parima treeneri nominent. Võib öelda , et märkimist vääriv tunnustus linna poolt. :)

Hilinenud kokkuvõte

Olen jälle halb laps olnud ja postitusega viivitanud, loodan et päkapikud andestavad ja tulevad sellel aastal veel mu akna taha:) Viimasel laagri nädalal, mis seekord oli 5 päeva pikk, sai jälle korralikult trenni nühitud ja sai ka ajapeale 2km sõidetud. Seekord siis parim aeg oli 7:58. Ise olen väga rahul, kuna eelmised nädalad sai sõita taganttuulega, siis viimasel nädalal oli täielik tuulevaikus. Alustasin enda kohta suhteliselt hästi sõitu ja 500m enne lõppu liikusi 7:50 graafikus, aga siis toimus valus kukkumine, eks eelnevad laagri nädalad olid oma jälje jätnud ja lihtsalt jõud sai otsa:) Käisime nädala sees ka korra linnapeal, et ikka kingitusi leida, aga nagu eelmiselgi korral olid taas kõik poed suletud. Jossil õnnestus siiski viimasel päeval käia veel ükskord ja siis sai ühte teist ta ka osta. Mina enam ei viitsind linna minna, kuna eelmisel korral oli õhtuses trennis ikka väga väga väsinud tunne. Nädala keskel rääkisin facebooki vahendusel kolleeg Kaspar Sulaga ja leidsime, et Joosep on küll hea poiss olnud. Ja hommikul ennäe imet ka päkapikud arvasid samamoodi ja olid Joosepile mandariini sussi sisse toonud:) Tagasi reis sujus probleemideta ja nüüd juba saab esimene nädal kodus trenni tehtud. Kuigi Tartus saab ka veepeal käia, olen mina olnud Otepääl ja juba kolmekohalise kilometraazi suuskadel läbinud.
Kokkuvõte viimasest nädalast ja ka kogu laagri oma.

Nädal

Tunnid: 21:03
Distants: 218 km

Kogu laager
Tunnid: 70:26
Distants: 693km

Teine nädal

Nädala ülesehitus oli suhteliselt sarnane eelmisele, ainuke vahe oli see, et kui eelmise nädala varahommikul saime reisiväsimust välja magada, siis seekord tuli varakult esimese trenni kallale asuda. See nädal olime ka pühapäeva suhtes targemad ja jätsime paadid ellingust välja ja viisime silma alt natuke eemale, et agar valvur neid ellingusse tagasi ei tõstaks kui uksi lukku paneb. Nii saimegi üle aia ronides oma trenni ära teha. Nädala lõpupoole sõitsin jälle 2km-seid. Esimese 90% lõigu sõitsin 8:20, teise lõigu juba täiega 7:53, kolmas täiega 7:56 ja viimane taas 90% 8:20. Jäin suhteliselt rahule, kuna suutsin eelmise nädala parimast ajast sekund kiiremini sõita. Nädala viimane trenn oli 2h enesetunde järgi ja selle sõiduga jäin suht rahule kuna suutsin sõita natuke üle 24 km, mis tegi siis trenni keskmiseks kiiruseks 12,1km/h. Sealjuures tuli keskmine pulss 127. Puhkepäev möödus nagu tavaliselt, väike tiir linna peal, kus avastasime, et kõik poed olid suletud riigipüha tõttu ja peale seda pesupesemine hotellis. Õhtul lõpetasin oma järjekordse raamatu lugemise. Olen juba järje kaotanud, et palju neid loetud on siin 2 nädalaga, aga peaks olema mingi 8 äkki juba:) Ei ole ükski üle mõistuse paks raamat olnud kah, enamus jäänud sinna 200-300lk vahele. Kuna päris raamatuid sai kaasa võetud ainult 4, siis nüüd edasi olen lugenud e raamatuid, mida ma kunagi omale arvutisse olin tõmband. Nüüd veel 5 päeva jäänud seda laagrit ja varsti saab tagasi kodumaale, loodetavasti on selleks ajaks korralik lumekate juba maas ja saab oma pütilauad toanurgast väljavõtta ja mööda Otepää kupelmaastikut kihutama hakata.
Nädala kokkuvõte:
Maht: 25h 35 min
Kilometraaz: 251km

Sevilla esimene nädal möödas

Ega palju midagi kirjutada polegi, laager nagu laager ikka, hommikul 7:45 äratus ja kohe trenni, siis sööma siis kell 11 jälle trenni siis jälle sööma ja siis kell 4 taas trenni ja jällegi peale seda sööma ja siis magama. Puhke hetki oleme Joosepiga sisustanud seriaali vaadates - Breaking Bad. Oleme jõudnud viimase hooaja lõpu lähedale ja asjad on seal päris põnevad. Puhkepäeval tegime väikese tiiru ka linna peal nagu kord ja kohus. Ilmad on siin nagu on, kindlasti paremad kui kodumaal hetkel. üks päev sai isegi natuke päikest kätele. Aga jah seda on ainult ükskord kui on saanud ainult särgiga trenni minna. Päike on küll soe aga tuul on selline külmapoolne. Siin laagris olid ka esimesed selle hooaja 2km-sed lõigud ajale ja endagi üllatuseks olid need päris head. Esimene lõik oli mõeldud 85-90% sõitmiseks, selle aeg tuli 8:19. Selle põhjal lootsin täiega sõites ikka aega 8 mintsa lähedale, aga kui teisel lõigul vaatasin et ilusti suudan hoida kiirust üle 15, siis vaatasin, et tuleb enamat, kahjuks viimasel 500l meetril rikkus hea aja ära reisilaev kellele ma järele olin jõudnud ja nii siis pidin üle laine mööda uhama, aga kiirus kukkus märgatavalt seda tehes, aga lõpuaeg oli igati korralik 7:56. Kolmas lõik oli ka maksiga ja selle ajaks sain 7:54. Ei tahaks olla suuremat sorti viriseja, aga jällegi õnnestus laeva lainega rinda pista, seekord küll õnneks vastu tuleva laeva, niiet see oli ainult paar sahmakat vett vastu nägu ja paati, kiirusele ikka mõjus, aga seda väga lühikest aega. Viimane lõik oli jällegi 85-90%ga ja ajaks 8:16. Ise jäin hetke seisuga väga rahule. Eks üksi ole natuke raskem endast kõike välja pigistada. Kui ikka Kaarliga ninaninas sõita küll siis lõpuspurdi ajal ka kiirust suudaks oluliselt tõsta. Üks huvitav juhtum oli ka pühapäevasel päeval ehk siis meie teisel siin viibimise päeval, kui läksime jossiga trenni ja kõik väravad olid kinni. Saatsin siis jossi üle värava vaatama, et kas ellingud ka kinni ja nii see oli. Joosepil oli hea, tal vähemalt olid jooksu jalanõud kaasas ja sai jooksma minna, minul seda lõbu ei olnud. Niisiis tegin ühe korraliku kere treeningu tund aega. Peab tunnistama, et siiamaani annab tunda. Homme proovime kavalad olla ja jätame paadid ellingust välja raamile. Loodetavasti keegi neid sisse tagasi ei tõsta ja saame üle aia ronides trenni ära teha. Aga nüüd tõmban otsad kokku ja lähen sööma. Trenni tuli kokku esimesel nädalal 23h 47 min Kilometraazi sai kogutud 223 km

Minu Hispaania armuke :)

Ka Sevilla kesklinnas on võimalik talverõõme nautida ja uisud alla panna - seda küll plastmassi peal :P

Enne Sevillat

Nüüdseks küll olen juba koos Joosepiga jõudnud Sevillasse, aga sellest mis siin sünnib räägin järgmine kord, Täna keskendume vahepealsele ajale, kus pole ühtegi postitust olnud. Tunnistan oma laiskust ja vabandan. Samas pole nagu väga midagi rääkida kah. uue hooaja ettevalmistus käib täiehooga. Oktoobris oli veel ka üks võistlus karikaarvestuses ja seal ma võtsin võidu. Läks nii nagu pidi minema:) Treeningud ikka kolme nädalaste tsüklitena ja siis üks puhkenädal. Päris korralikult on ettevalmistus perioodil paranenud jooksukiirus. Enne jõusaale tunnine jooks ja keskmiselt jooksen tunniga 12 km. Ise olen sellega päris rahul. Arvestada tuleb, et Otepää pole just kõige siledam maastik:) Üleeile oli ka pidulik hooajalõpetamine, ja juba paar tundi peale seda alustasime Jossiga teed esimesse lõunalaagrisse. Sellel aastal sai siis enamvähem kõik ära võetud mis oli võtta. Eesti parim meeste süst, Eesti karikavõitja jne. Eks nüüd kui siin laagris oleme siis iga nädala lõpus on vast rohkem kirjutada ja muljeid jagada.

Eesti parimad igas vanuses ja igas paadiklassis

Hooaeg läbi

Hetkel käimas puhkus ja mõtlesin, et nüüd on õige aeg ennast kokkuvõtta ja rääkida natuke MM-ist. Nagu eelmises postituses näha oli, siis enne MM-i tundus vorm hea olevat. Käisime veel vahetult enne minekut ka verd andmas, et näha kuidas alpitelk mõjunud on. Üllatuslikult oli Kaarlil hemoglobiin kõrgem kui minul. Ei mäletagi kuna mul nii madal olnud oleks ja kui ma ei eksi, siis Kaarli jaoks oli see elukõrgeim. Väikese kahtluse pani see küll hinge, aga kui juba Duisburgis kohal olime siis veepeal oli tunne hea ja võib öelda, et olime aasta tähtsaimaks võistluseks valmis. Neljapäeva hommikul oli siis esimene start meil. Eelsõidus saime 5-da koha. Ei oska kuidagi seda kommenteeridagi, raske oli, aga samas päris tühjaks ei pidanud ka ennast pingutama. Väike puhkus ja siis tuli juba õhtul poolfinaali sõita. Poolfinaalidesse paigutamisega meil ei vedanud kohe üldse, nagu näitasid hiljem ka sõitude ajad. Nagu nüüdseks juba teada siis A finaali me ei suutnud sõita ja pidime leppima B finaaliga. Teistes poolfinaalides oleks aegade põhjal vähemalt suutnud finaali pääsu eest korraliku lahingu anda. Sellega oli siis meie MM-i eesmärk, 8 hulka jõuda, luhtunud. Reedel siis tuli mul oma uus ühene joonele panna maailma vägevatega. Ühese sõidust ei osanud mitte kui midagi oodata. Hommikul kell 8 hakkasid juba eelsõidud ja nii panin äratuse kella 6ks, et kohe sööma minna. Aga võta näpust, süüa sai alles kella poole 7st. Mis seal ikka, sõin natukene vähem kui tavaliselt, et päris hommikune munapuder kurgus ei oleks sõiduajal. Eelsõidus olin 4-s, Sõit ise oli selline, et stardis jäin esimestest kohe maha, poole peal olin jõudnud joonele ja siis juba läks hoidmiseks lõpuni, et võimalikult väikese energia kuluga edasipääs tagada. Poolfinaalis olin tugevamatest koos sakslase, hispaanlase, ukrainlase ja serblasega. Kõrval veel oli kohe hispaanlane ja teadsin et kui suudan teda edestada, siis peaks olema reaalne finaali pääseda. Samas olin ka arvestanud võimalusega jääda isegi c-finaali. Stardist sain enam vähem minema, nagu ikka pisikese kaotusega. Poolel distantsil olin 4-dal kohal ja siis hakkas minu lõpuspurt. Panin kõik välja mis minus oli ja liikusin jõudsalt hispaanlasele lähemale, kuskil 100m enne lõppu läks väga raskeks ja tundus, et ongi kõik, aga siis väsis ka hispaanlane. Mina sain sellest jaksu juurde ja tõstsin veel korra kiirust ja mööda ma sain temast. Ise pole sõitu näinud, aga väidetavalt juhtus see viimase poi vahega. Lõpuks isegi oli mul poolfinaalide peale 6-s aeg. Väike eesmärk sai tõidetud ja finaali koht oli käes. Jäi veel üks suur pinge, et mitte olla finaalis viimane. Laupäevasel päeval oli meil siis vaja sõita kahese b-finaal. Andsime mõlemad endast kõik, aga kuidagi paadis ei olnud seda minekut, mis oleks pidand olema. Kohaks saime 6-s ja kokkuvõttes tähendas see MM-i 15. koht, mis iseenesest pole kõige hullem, ootused lihtsalt olid suuremad. Pühapäeval oli siis finaali päev, varakult sõitsime kanali äärde kuna Kaarlil oli hommikul 5000m ühisstardist sõit, mina jõudsin ennem seda oma trenni ära teha ja siis kanali ääres kaasaelada. Esimene sirge oli Kaarlil väga hea, aga siis ..... eks sellest peab Kaarel ise rääkima, kui ta oma mõtteid siin blogis möödunud hooajast muljetab. Peale lõunat oli siis minu suur sõit. Stardinimekiri oli hirmuäratav. Kõik peale minu ja hollandlase olid varasemalt juba MM-idelt medaleid võitnud. Natuke pani pabistama ka tõsiasi et distantsil puhus päris korralik vasakult vastutuul ja minu rada oli number 2, mis siis asus paremas kaldas. Vasakus ääres sõitjad said nautida sõitmist peaaegu, et tuulevaikuses, kuna seal küljepeal kõrgus pealtvaatajate jaoks tribüün. Minust paremal pool sõitis slovak, kellega ma juba 10 aastat tagasi võidusõitsin ühesega, kord üks eespool kord teine. 2011 aastal muidugi suutis ta maailmameistriks tulla:) Sõidus andsin endast maksimumi ja õnnestus vältida finaalis viimaseks jäämist. Kohaks oli 8 ja kaotus 7dale kohale, sellele samale slovakile, kogunes kõigest 0,009 sekundit. Oleks distants 10cm pikem olnud, oleks äkki mööda saanud:D aga see selleks, igatahes järjekordselt suutsin teha imelise lõpu. Kui oleksitest edasi rääkida, siis Peetriga natuke asju vaadates leidsime, et kui ilmatingimused oleks võrdsed olnud, siis oleks võinud ka see sõit lõppeda 5 kohaga. Eks on mida järgmistel kordadel püüda:D Saigi MM läbi ja kojusõit. Koju jõudes käisime kohe ka verd andmas ja tulemused olid mul väga head, ühesõnaga sai kõik täkkesse pandud ja täpselt õigeks ajaks näitajad üles saadud. Tegime ka Peetri soovil ühe 500m aja peale annekanalil. Kus mina sain ajaks 1:40,5 ja Kaarel 1:43. Kuna anne kanalil head aega suht võimatu sõita, siis need ajad olid meil mõlemal seal sõites rekordid. Anne kanali põhjas vohavad vetikad ja see teeb vee madalaks ja tõmbab paadi jooksu kinni. Enne MM-i sõitsin seal 1:44ga umbes. Nüüd siis on puhkus ja trenni väga palju ei tee. Aga päris jalgu seinale ei saanud visata kuna oli vaja sõita veel Eesti meistrivõistluste maraton. Ei oskand ennem sõitu midagi arvata sellest, teadsin ainult, et väga raskeks läheb. Trennides ei olnud head tunnet, pulss oli kõrge ja kiirused madalad. Distants oli ka pikk, 38km ja kergemaks ei teinud seda ka asjaolu, et puhus tugev vastutuul terve distantsi. Stardis istusin natuke lainepeal ja mingi hetk Martiniga vedasime vaheldumisi ja siame väikese vahe sisse. Siis tuli kaarel tagant järele ja lõpuks ka noor tallinlane Nikita. Kuna keegi enam tagant ei ohustanud ja keegi eriti tempot ka teha ei tahtnud, siis sõitsime vennalikult koos ja ajasime juttu vahest. Enamus distantsist olin mina vedaja rollis, aga kuna kiirust väga suurt ei olnud vaja hoida, siis ei olnud raske. Lõpuks hakkas väsitama see, et stardis oli juba 2 tundi möödunud ja sõita oli veel küllalt. Umbes 6km enne finishit tegin ühe väikese sutsaka ja jäime peale seda ette kolmekesi. Mina ees, Kaarel lainel ja Martin omakorda Kaarli lainel. Ei teadnud mina mida teised sellel hetkel mõtlesid ja kellel mis plaan oli, aga lasin natuke kiirust alla ja proovisin ise ka natuke Kaarli lainel puhata, aga seda ainult hetkeks. Kiirus läks väga madalale. Läksin ise uuesti vedama ja umbes 2 km enne lõppu mõtlesin, et teen väikese proovi kiirenduse, et vaadata kes kuidas liigub. Enda suureks üllatuseks olin paari tõmbega läinud. Selle tulemusena pidin viimsed 2 km päris tugevalt sõitma:) Oleks võinud selle spurdi hilisemaks jätta:) Aga nii see teine maratoni tiitel ja 52. meistrikuld mulle tuli. Nüüd jätkan puhkamist ja vaikselt ka ikka liigutamist. Oktoobrist peaks jällegi alustama uue hooaja ettevalmistust. Tänud kõigile kaasaelajatele ja loodan, et möödunud hooaeg pakkus teile samasugust rahulolu nagu mulle.

 500m finaal MM-il

MM-i eelne treening

Peale sõitu

Tõsine mees enne starti

Valmis

Päris lõbus enne pikka piina :)

Rõõmsalt koos

Poolel maal

Õnnelikult lõpetamas

Jossiga

Maratoni medalivõitjad