Portugal

Kohe asja juurde asudes, siis päev enne ära sõitu oli tavaline võistluse eelne päev. Kaks rahulikku trenni, õhtul sõit Tallinna ja lõpuks vähe tugevam õhtusöök, sest kunagi ei tea, milline võib söögi isu varahommikul olla. Magama saime südaöö paiku ja uneaega oli meil kuni kella neljani hommikul.
Nagu arvata võis siis hommikul erilist söögiisu ei olnud, aga sisse tuli ikka nii palju pressida kui kannatas. Lennuk Tallinast läks kella 6 paiku. Saime ilusti peale ja õigel ajal olime ka Frankfurdis. Passisime mõnda aega tühja, käisime loomulikult mäkis söömas ja alles siis sai alguse tõeline seiklusterada. Sellest võiks isegi eraldi jutu kirjutada, et end välja elada, aga mis seal ikka. Põhimõtteliselt jäi meie lend ära, saadeti hoopis Londonisse, kus ka lend mitmeid tunde edasi lükati.. lõpuks saime lennukile vast 11 ajal ja algse sihtkoha Porto asemel maandusime hoopis Lissabonis. Minul ja Tarmol vedas, aerud olid ilusti kohal ja ka kotid. Nii hästi ei läinud aga Peetril ja Danekul. Istusime veel mõnda aega lennujaamas, et vajalikud paberid pagasi info kohta saaks täidetud. Peale kõike istusime bussile ja hotelli jõudsime 6 ajal hommikul. Sellega meie reisimine ei lõppenud, sest seal meid vastu ei võetud ja saadeti teise hotelli. Peale pikka istumist ja selgumise saabumist pressiti meid autole ja hakati jällegi teise linna viima. Poole tee peal sinna, helistati autojuhile ja öeldi, et meid tagasi tooks, sest selgus, et meie elamine on siiski eelnevas linnas. Lõpuks jõudsime hotelli, saime toad kätte, käisime pesus, vahetasime riided ja oligi hommikusöögi aeg, milleks oli siis vähekene peale 7 hommikul ja peale seda saime lõpuks ka magama. Ärkvel olime ümmarguselt 36tundi, millest võib veel maha arvutada kvaliteetse lennukis või bussis magatud aja.
Magasime hotellis 3-4 tundi ja oligi aeg jälle ärgata. Vaja oli minna võistluskohta, et võtta omale rendipaat ja selles asendid paika panna. Järgnes veel tunnine trenn vee tunnetuse otsimiseks ja saimegi tagasi hotelli. Pea oli paks ja vatti täis nagu kaisukarul. Silmad enam otse ei vaadanud ja arvatavasti kõrvalseisjatele võis tunduda, et tegemist on purjus ujujate(aerutajatega).
Võistluspäeva äratus oli pool 8 hommikul ja meie jaoks võistluse esimene start 9.50. Ilmselgelt oli teravus kadunud ja stardis võis meid võrrelda vanainimestega, kes rahus üle tee jalutavad. Distantsisõidu enam vähem kannatas ära ja siis kui teised hakkasid lõppu tegema siis endal oli pigem tunne, et tahaks ümber käia ja magama jääda. Eelsõidus olime 6. mis tähendab, et saime viimastena edasi poolfinaali. Peale sõitu paadist välja tulles enam jalgel väga püsida ei tahtnud, tunne oli nagu keegi oleks kilekoti pähe tõmmanud. Pea käis ringi, süda oli paha ja jalad all enam ei püsinud. Vist sai siis endast hetke maksimum välja pigistatud. Tarmo karmi hääle peale ajasin jalad alla ja tassisime paadi oma kohapeale tagasi. Leidsin, et mina enam ei jõua, pistsin pea särgi alla ja värisesin mõnda aega. Peas viskasin kulli ja kirja, kas oksendada või mitte. Enesetunne oli kehva võitu ja ega sellist tunnet ei olnud, et samal päeval veel kolm korda täiega peaks panema.
500m ei maksa pikalt kirjutada, sest seal seda kiiruse asja läheb veel rohkem vaja kui 1000m, nii et mingit erilist põnevust väga ei toimunud. Oligi aeg käes 1000m poolfinaal, vahepeal olime korralikult söönud ja isegi hotelli pikutama jõudnud. Tunne oli võrreldes ülejäänud päevaga palju inimlikum. Aeru jõudis kenast läbi vee tõmmata ja isegi hingamine oli jällegi loomupäraseks tegevuseks muutunud. Kerge närv oli sees ja korralik pingegi andis tunda. Start oli antud ja kõik mõtted peast läinud. Distantsi kirjeldada ei oska, keskendusin ainult enda sõidule ja rajale. Tunne oli tugev ja ka sõit sujus hästi. Peale esimest 500m ei olnud kõrval rajadel kedagi eespool näha ja see andis jõudu juurde. Kõik sujus jälle nii nagu trennis oleme harjutanud ja kõik tundus veel võimalik. Esimest korda kõvale vaatasin siis, kui olime jõudnud viimase 200m peale. Tundus, et hoidsime 2.kohta, aga oli näha ka seda, et mitu paati oli suhteliselt ühel joonel. Vähekene oli veel kannatada ja siis juhtus see, mis juhtus eelmine aasta, lihtsalt 150m hiljem. Jõud sai otsa ja enam polnud midagi, mille pealt viimast pingutust teha, et need viimased 100m ära kannatada. Hambad ristis ja silmad kinni, aga ei tulnud seda, mis oleks pidanud, et tagada pääset finaali. Viimase 50-100 meetriga möödus meist 3 paati ja meie jaoks oligi rong läinud. Sõidu võitis Poola, neile kaotust oli 1.2 sekundit. Kolmandast kohast ja finaali pääsust jäi puudu 0.8 sekundit. Kuidas võtta, pani kõvasi pead vangutama küll, aga midagi polnud teha.
Esmaspäeva hommikul kui tagasi hakkasime reisima saabusid ka Peetri ja Daneku pagasid. Saidki puhaste riietega koju tulla. Tagasi tulek oli nüri, aga samas kiire. Lennujaamades istuma ei pidanud, oli ainult lennukis olemise vaev.

Viimane meditatsioon enne 1000m pf.

Emotsioonid peale 1000m pf.

meie suurepärane füsioterapeut

Magamata, aga rõõmsalt paati testimas

Meie suurepärane treener

Hilinenud postitus.

Pole siin kuidagi seda aega leidnud, et Poznani maailmakarika muljeid sõnadeks seada, aga nüüd otsustasin selle ära teha. Enne võistlust oli tunne üldiselt norm. Kergelt vaevas mind kurguvalu ja köha. Õnneks oli see ainult õhtuti ja hommikuti, päeval ei andnud üldse tunda. Kui kohale jõudsime ja nägime oma eelsõidu koosseisu, siis kohe oli mõte, et siit peaks küll otse finaali saama ja juba siis oli väike lootus, et sellelt võistluselt võib normaalne tulemus ära tulla. Eelsõit läks nii nagu pidi ja teise kohaga saime kindlalt finaali. Tänu sellele pääsesime 1000m poolfinaali sõidust samal päeval, see oleks korralikult väsitanud. Sõita jäigi ainult 500m distants. Eelsõidust sai otse edasi ainult võitja. Ei oskand kuidagi oma liikumist hinnata ja läksime ikka sõitma lootuses kinni panna sõit. Reaalsus oli natuke karmim, olime 5dad. Ei tulnud oma sõit kuidagi välja kah, stardis kohe tõmbasime ennast kopsikusse kinni ja teised said kohe paadiga ette, seal oligi meie sõit sõidetud. Poolfinaalis oli vaja kolme hulka saada ja tundus reaalne. Stardist saime väga hästi minema ja 250m peal olime esimesed, teise kohaga vahe 0,9 sekunit. Kõik tundus ideaalne, aga siis 200m enne lõppu sõitsime nagu vastu seina ja sinna see läks, jäime neljandaks ja b finaali. Laupäeval siis oli 1000m finaal. Stardist saime ilusti minema, kõik 9 paati olid ühel joonel. Tegime oma sõitu ja kõrval radadele tähelepanu ei pöörand, 500m peal olime 5dad. Sealt, nagu alati, mina natuke üritasin tõsta ja see töötas, kolmanda 250 meetriga tõusime teisele kohale. Siis jäigi veel lõppu teha, ütlesin hopp ja alustasime lõpuga, aga kanadalaste ja belglaste lõpp oli võimsam, nad lähenesid meile jõudsalt, 100m enne lõppu olime veel kanadaga ühel joonel ja belglased väikese vahega meie taga, Kaarel ütles selle koha peal veel hopi ja üritasime viimast välja pigistada. Kanada küll liikus natuke eest ära aga belglaste rünnaku suutsima tagasi tõrjuda ja 3 koht oligi reaalsuseks saanud. Loomulikult olime väga õnnelikud. Mina esialgu ei teadnud muidugi üldse, et mitmendad olime, pidin Kaarlilt üle küsima. Pole minul aega kõrvale vaadata. Tund aega hiljem saime medalid kaela ja tunne oli hea. Õhtul tegime veel kerge treeningu veepeal ja siis jäigi pühapäevane 500m b finaal. Läksime mõttega et vaja see ära võita. Jäime küll teiseks, aga ma ise arvan, et seda suuresti sellepärast, et distantsil oli paremalt vastutuul ja prantslased, kes olid esimesed said sõita 9 veepeal ja neil varjas pealtvaatajate tribüün viimasel 200m peal tuule ära. Selline see sport on. Koju saime tulla pea püsti, kuna tulemus oli kirja saadud selleks aastaks. Tagasi tulles oligi aeg hakata valmistuma euroopakateks. Trenni sai palju tehtud sellel nädalal, põhiliselt kiirust. Aga nädala sisse mahtus ka kaks kontroll sõitu ühestega. Neljapäeval 2x 500m anne kanalil, kus suutsin mõlemad korrad Kaarlit edestada. Minu ajad olid 1:45,2 ja 1:44,9. Kaarli ajad 1:45,7 ja 1:48. Laupäeval oli 2x1000m emajõel. Siin jäi seisuks 1:1. Kerge väsimus oli nädalast sees ja ei saanud kuidagi esimesel lõigul ennast liikuma. Kaarel seevastu sõitis elu kiireima 1000m emajõel. Aeg 3:20 minul 3:26. Teisel lõigul tundsin ennast paremini ja aeg 3:22 oli hea. Kaarel sõitis 3:24. Täna nüüd ongi aeg meil Tallinna poole liikuda, et sealt homme hommikul kell 6 lennukile istuda. Niiet pöidlad pihku kõigile. Teeme endast kõik oleneva, et teha korralik sõit.
Finaal sõitudest teeb eurosport ka otse ülekande. Minu teada peaks olema võimalik eelsõite ja poolfinaale vaadata live streami pealt netist.
Link selleks on siin. Seal kaks valikut esimesest saab lihtsalt tulemusi vaadata otse ja alumise pealt peaks pilt tulema.

Video 1000m finaalist

Autasustamine

Viimane trennipäev enne ära sõitu. Mehed nii laiad, et ei mahu enam rõivistusse:)

Uus paat

Sain täna oma uue paadi kätte:) Suured tänud toetajatele, kes selle võimalikuks tegid:)

Poznanisse

Ongi kättejõudnud see päev, kui stardime selle hooaja esimesele tähtsamale jõuproovile. Selleks on Poznani maailmakarika etapp. Kuna Poola pole väga kaugel, siis sõidame sinna meie uue koondise bussiga. Ei oska mitte midagi oodata ega arvata eelseisvast võistlusest, kuna pole ühtegi kahese starti veel see aasta teha saanud. Seda võin lubada, et vähese trenni taha kindlasti midagi ei jää. Trenni on selle hooaja ettevalmistuses ikka looma moodi rabatud. Võtame ühe sõidu korraga ja eks siis lõpuks näha ole, mis seisus me teistega võrreldes oleme. Loodetavasti on meil hotellis ka internet ja saame teha ka võistluste käigust väikeseid kokkuvõtteid. Varasematsest mk-dest on eurosport ja finaalidest ülekande teinud, aga see kord tundub et 1000m finaale ei näidata, kuna tennis on tähtsam. Pühapäeval saab küll 200m finaale vaadata, aga seda distantsi meie ei sõida. Võistlustel saan ma ka kätte oma uue paadi. Olen seda juba tükkaega ootand. tahaks juba proovida, et kuidas see veekohal lendab:)
Sellel lingil  peaks siis olema võistluste koduleht, kust saate vaadata stardiprotokolle ja ka tulemusi. Veel pole seal suurt midagi, aga võistluseni on veel ka aega.
Sellel lingil on võimalus finaale järel vaadata. Kes teab, võibolla isegi lives vaadata.
Aga egas siis midagi, panen nüüd asjad kokku ja siis juba ongi aeg minna. Hoidke siis meile pöialt, et kõik läheks nii nagu peab minema.

Natuke meist ka meediakanalites

http://sport.err.ee/aerutamine/1c679921-e7ac-440d-8174-40c6ac7360d4

Võistlused

Laagrist tagasi jõudes oli parim see, et lund enam ei olnud. See tegi südame kohe väga soojaks. Emajõest siiski midagi erilist oodata ei olnud, sest nagu ikka kevadel, vesi on kõrge, vool kiire ja jõgi on kogu ulatuses  ebameeldivaid keeriseid täis. Sel aastal oli keeriseid veel eriti hästi tunda, sest suur töö oli täiesti seisval veel ette tehtud ja nüüd võttis harjumine palju aega, et uutes tingimustes end millelgi segada ei saaks lasta. Harjumist nõudis veel see, et riideid pidi üleliia palju selga panema. Mõnes trennis tundus nagu kubujuss oleks, aga midagi polnud vähemaks ka võtta. Kas või sellepärast, et kliimavahe Hispaaniaga oli päris suur ja väga oht oli esimese nädalaga kohe haigeks jääda. Sellest suutsime me mõlemad õnneks hoiduda. Ei tulnud isegi kerget nohu vms.

Trennid on olnud siiamaani suhteliselt normaalsed, mitte kõige raskemad, aga samas ka mitte midagi väga kerget. Eks selline enam vähem tasapisi laagrist ja talvest taastumine käib. Kahesega trenni oleme palju teinud. Põhirõhk on tehnika, tehnika ja kokkusõit. See töö hakkab vist lõpuks vilja ka kandma. Oleme treeneri suust kuulnud selliseid kiitvaid sõnu, millest siiamaani pole osanud isegi unistada, veel vähem ette oodata. Ühesõnaga pöial on püsti olnud ja naeratus näol, mis nendel kordadel polnud isegi mitte irooniline...
Ühesõnaga kahene liigub, aga kui kiiresti seda ei oska öelda, sest siiani on emajõel olnud sellest raske aru saada, kuna mõjutavaid faktoreid on liialt palju olnud. Meie õnneks on jõgi taandumas, keerised kadumas ja ilm soojeneb, nii et täna hommikul tundsime end trennis juba väga hästi ja mõnusalt!

Vahepeal on toimunud veel kaks võistlust. Mõlemad 5000m distantsil. Esimene toimus Tartus, mis oli ka EKV esimene etapp ja nädal hiljem toimus Jelgavas traditsioonile Baltimaade MV. Mõlemal võistlusel suutsin võtta esikoha ja samuti mõlemal võistlusel oli minu järel teine Tarmo. Tartus ma tahaks arvata, et mul vedas, et pikamaa distantsid on muudetud ühisstartideks ja et Tarmo end esimese ringi teises pöördes suutis pöörde poi ümber olevasse võrku kinni sõita. Ma isiklikult arvan, et eraldistardist sel hetkel võit võtta oleks läinud väga raskeks. Ei suutnud sel päeval absoluutselt kannatada ja oma sõitu teha, mis seisneb siis põhimõtteliselt sõidu vedamisest või eest ära sõitmisest. Istusin esimese otsa hoopis Tarmol lainel. Kannatasin ja üritasin stardi kiirusest taastuda. Sõita jõudis, aga anaeroobses olemine väsitas meeletult. Üksi sõites võib olla polekski ära kannatanud. Igatahes teises pöördes sõitis Tarmo end poisse kinni ja nii ma kuskil 20 sekki eest ära sain. Terve teise ringi esimese otsa vahtisin seljataha ja nägin, kuidas Tootsi järjest vahet vähendab. Ise ma kannatasin sel hetkel juba meeletult. Peale viimast pööret sain aru, et Tarmo enam lähemale ei tule ja mina pean vahet kas või ainult säilitama. See mul õnnestus ja võit tuligi mulle. Peale sõitu selgus, et mu silm ei petnud. Tarmo tõesti tuli järjest lähemale tagasi, aga sellega ta suutis ennast kinni tõmmata ja ega temalgi enam lõpus midagi anda ei olnud. Jelgavas algas sõit samamoodi nagu Tartus. Kohe ma sõitu vedama ei läinud ja esimesed kilomeetrid istusin lainel. Esimeses pundis oli neli inimest. Mina, Tarmo ja kaks lätlast. Tundsin end sisekurvis sõites väga ebamugavalt ja ei tahtnud seal olla. Nii ma otsustasingi peale esimest pööret rahulikult lainel istuda ja jällegi taastuda nii palju kui võimalik. Enne teist pööret ja esimese ringi lõppu tundsin ma end juba üllatvalt hästi ja tugevana ja mõistsin, et nüüd oleks võimalus proovida ja äkki eest ära minna. Kuna läbida oli vaja kokku kolm ringi,siis juba esimesel ringil midagi proovida tundus riskantsena, sest  valusalt meeles oli veel Tartus toimunud kannatamine. Võtsin end siiski kokku ja võtsin riski, hüppasin lätlase lainelt maha 100m enne pööret ja tõmbasin nii, kuidas torust tuli. Enda üllatuseks ei tulnud keegi kaasa või ei suutnud tulla ja läinud ma olingi. Suutsin teha veel teise tugeva ringi ja vahe pikenes veelgi. Teisel ringil, umbes samas kohas, kus mina läksin läks ka Tarmo. Nii me sõitsime. Mina ees üksi, Tarmo üksi teisel kohal ja kaks lätlast tema taga. Viimane ring oli piinarikas ja nõudis jällegi palju kannatamist. Eks esimesel ringil tehtud spurdid hakkasid välja lööma ja käed lõid tuld. Lõpuks võitsin sõidu Tarmo ees 25sek ja Tarmo sai teise koha lätlaste ees 4sekundiga.

Uuest nädalast muutuvad trennid intensiivsemaks ja hakkame põhimõtteliselt treenima seda, et varsti punases sõitmist ka kannatama hakkaks. Et enam poleks peale starti tunnet, et nöör on paelaga kaelas, seda ükskõik millisel distantsil. Ühesõnaga võistlused on juba peagi uksetaga ja tuleb hakata vormi koguma. Sel nädalal teeme ka esimesed ajapeale sõidud. Seda 500m, kuna selle distantsi saame sõita anne kanalil, kus on seisev vesi ja kõik tundub rohkem nagu päris.

Laagri lõpp

Ja läbi see saigi. Lõpp hakkas kergelt küll venima nagu näts, aga tehtud see sai. Nüüd kui on kaks päeva juba eestis oldud, siis peaks ütlema, et hea soe oli seal:D Täitsa hirmutav on see mõte, et täna peab ennast paksult riidesse toppima ja emajõele minema. Viimane nädal oli päris huvitav. Kõigepealt nädala esimesel päeval sõitsime uue rekordi 15km sõidus, ajaks siis 1:09:29 umbkaudu. Päris täpset aega ei saa öelda, kuna meie mõlema polari gps andurid hakkasid streikima. Nii võtsimegi aja seal, kus tavaliselt 15km täis oli saanud. Nädala teinepäev lõppes ka huvitavalt kui peale jõusaali ja tunnist veetrenni mõtlesin korraks, et teeks ühe spurdi. Noh esimene ei tulnud eriti midagi, aga siis kuulates sprinter Peetri nõuandeid ja proovides uuesti, oli tulemus teistsugune. Ei tea, kas uskuda või mitte, aga kiirenduse lõpus näitas kell maks kiiruseks 23,1km/h. Teised muidugi arvasid, et kell näitas valesti, mis tõenäolislet võis ka juhtuda, aga tunne vähemalt oli hea ja arvan et kiirus oli ka üks paremaid mis ma suutnud olen:D Kolmandal päeval oli juba tõsisem andmine ja pidime 1000m ajale sõitma. Tunne oli selline keskmine, ei midagi head ei midagi halba. Kaarel tõmbas esimese 500m päris korralikult ja mina üritasin kaasas püsida, siis üritasin tõsta natukene. See tõstmine muidugi näeb välja rohkem kiiruse hoidmisena. Viimasel 250m peal olin juba suht väss ja nagu ikka just siis sõitis meile vastu üks reisilaev, niiet viimasel 150-l sain ka lainete vahel ukerdada, aga lõpptulemus oli igati korralik 3:34,8. Võimalik, et sinna laevalainesse jäis sekund või kaks, aga seda ei saa kunagi teada. Kaarli täpset aega ei oskagi öelda, aga peale esimest 500 läks tal raskeks ja tuli aeg üle 3:40. Teiseks lõiguks enam nii palju särtsu polnud mul ja aeg tuli 3:39. Kaarel sõitis sama aega mis mina, aga suutsin ikka enda paadi nina natuke eespool hoida ja võtta treeningsõidu võidu. Algselt oli plaanis 3 korda sõita tuhandet, aga nähes meie väsinud nägusid, otsustas Peeter, et kahest korrast piisab. Nädala viimasel päeval oli jälle 1000m ajale, seekord saime oma kolm korda ära sõidetud ja ajad olid vastavad: minul 3:38 3:41,7 ja 3:45
Kaarlil 3:52 3:41,8 ja 3:43. Õhtul veel jõusaal ja kerge vesi. Enne magama minekut veel asjad oli vaja kotti mahutada. Viimasest nädalast meenub veel see, et olen ka tehnilisest küljest paranenud. Sain täitsa paar korda kiita. Ei oleks mina seda iial uskunud, et mu tehnika paraneb, aga võta näpust. Nüüd peab ainult koguaeg jälgima, et see ka püsima jääks. Õnneks käib Peeter trennis kaasas ja ei lase mul seda unustada.
Võtan siis kõik 6 nädalat kokku ka numbriliselt:
Treeningaeg: 146h 13 min
Kilomeetrid: 1369km
Vesi: 111h 41 min      1236km
jooks:  12h 49 min   133km
Jõusaal: 19h 11min