Sevilla

 Laager on raske, trenni teeme palju ja vaeva näeme kõvasti. Kuna eelmine nädal oli esimene nädal peale kolme kuud, kus treenisime veepeal, siis oli raske aru saada, kas mingi areng on talvega toimunud. Nüüd peale teise nädala lõppu hakkab pilt juba vähe selgemaks minema. Nädala keskel sai sõidetud 15km ajaga 1.12.06, keskmine pulss oli 69% maksimumist. Eelmine kevad sõitsime siin olles 15km parimaks ajaks 1.11.45 ja ka siis oli keskmine pulss mul sama mis seekord. Ainuke vahe oli selles, et sel korral ei istunud ma Tarmo lainel, vaid vedasin ise terve tee. Peab ütlema, et pole paha. Nädala viimasel päeval sõitsime ka traditsioonilisi 2000m ajapeale, aga sel nädalal tegime neid maksimaalse pingutusega. Eelmise aasta parimaks ajaks jäi minu kontole 7.40min. Nüüd sõitsime seda distantsi 4x, lõikude vahed olid 15-20min. Trenn oli jube raske. Oma aegadega jäin ma suurepäraselt rahule. Kuigi kõik lõigud said sõidetud allatuult, olen siiski rahul. Minu aegadeks oli 7.42 ; 7.43 ; 7.42 ; 7.56. Olen alati väga ühtlaseid aegu sõitnud 2000m ajapeale sõitudel. Mitte, et ma ennast tagasi hoiaksin, et ka järgmist lõiku sõita jõuaks, aga lihtsalt suudan vist vahesõiduga piisavalt ära taastuda, et peagi end uuesti täiesti ära realiseerida. Igatahes aegadega olen väga rahul ja minu jaoks lõppes teine nädal positiivse elamusega. Tarmo parimaks ajaks, mis ta iseseisvalt sõitis jäi seekord 7.58. Minul lainel suutis ta ühe lõigu ka 7.47 läbida. Minu jaoks väga meeldiv on ka see, et karm tuhara valu hakkab mööduma. Kohalikust Decathlonist leidsin spider tech nimelist sporditeipi, mille Tarmo mulle Daneki juhiste abil suurepäraselt paigaldada suutis. Kui nädala viimaseks trenniks, mis oli jõusaal, olid minu lihased juba väga väsinud ja tühjad, siis Tarmol oli tunne väga hea ja kõrvalt vaadates oleks arvanud, et koju tagasi jõudes peab max raskuseid proovima hakkama.

Trenn kokku: 267,8km 27.20h

Linnas on mingi imelik karneval tulemas

Tarmo päevitas mütsi pähe

Sevilla esimene nädal

Esimene nädal on nüüd edukalt mööda veerenud. Trenni oleme teinud looma moodi. Kohale jõudsime kenasti kui välja arvata lumetorm, mis 2 tundi meie lendu edasi lükkas Brüsselis. Barcelonas läks vähe kiireks, aga õnneks kõik sujus ja saime lennukile joostes haarata ka natuke söögipoolist kaasa, sest kõht oli ikka väga vaakumis juba selleks hetkeks. Veetrennid on olnud siin mõnusad, ainuke mis natuke härib on see, et istumine väheke kangeks jääb pikkades trennides. Kaarlil on seis vähe hullem. Ei teagi kas asi on mehes, või on asi tõesti nii hull, aga väidetavalt teeb üks istmiku pool ebainimliku valu. Eks see võib olla seotud talviste suusatrennidega, kus tuharalihas on suurt koormust saanud. All pool ka üks pilt Kaarlist ja tema piinadest. Ilmad on siin täitsa normaalsed, saime ka korralikud randid endale peale. Trennidest veel rääkida, siis nädala algul oli mul pulss päris kõrge ja sain enamus trenne Kaarli lainepeal tiksuda. Nädala lõpupoole pidin juba ka ise pingutama hakkama õnneks. Nädala viimasel päeval ootas meid ees selline huvitav trenn nagu  8x2000m 90%-ga. Kaarel suutis kõik lõigud suht ühtlaselt sõita, minul läks viimasel lõigul aga juba päris raskeks. Oleme ka korralikult siin jooksu teinud, igakord enne jõusaali tund aega. Mis eriti headmeelt teeb on see, et treening kiirused on päris suured. Annab lootust eelseisvale edukale hooajale. Nädala keskel pidime ka kaheks ööks hotelli vahetama, kuna siin toimusid Hispaania talvised MV-sed. Võistlused olid nagu ikka väga rahvarohked. Uskumatu kui populaarne see ala ikka siin maal on. Nädala keskel juhtus meil ka selline huvitav lugu, et läksime piduri trenni tegema, terve trenn tundus nagu midagi oleks valesti, aga aru ei saanud midagi. Trenni lõppedes avastasin, et olime Kaarliga aerud vahetusse pannud. Kuna meil aerul pööre täpselt sama siis ei saanud kumbki aru ka, et mis valesti on, ainuke vahe see, et minu aer oli 2cm pikem ja haare natuke kitsam. Trenn sai ära tehtud ja ei tea kas oli asi selles et teise aeruga sai sõidetud või lihtsalt oli raske trenn, aga järgmine päev olid lihased valusad.
Nädala kokkuvõte:
Trenn kokku: 247km, 25h 24min
Vesi: 216km, 19h 09 min
Jooks: 31km, 2h 57 min
Jõusaal: 3h 17 min

Uus särk seljas

Läbi fantoomvalu tähtede poole

Vaade hotellist

Poole aasta kokkuvõte

Peale reisi läks elu vahelduseks päris tihedaks. Kohe järgneval päeval pidin võtma suuna sõjaväe komisjoni poole. Kõik oli tip-top korras, aga viga leiti uriini proovis, kus väidetavalt oli liiga palju valku. Proovisin neile selgeks küll teha, et vaevalt sellel rindel midagi muutuma hakkab ja mul pole mõtet seal iga natukese aja tagant uuesti käima hakata. Aga siiski jäi nende sõna peale ja pean Aprillis uusi proove minema andma. Eks näis, mis siis avastavad. Arvestades, et me nüüd Hispaaniasse laagrisse sõidame ja kõvasti valu seal andma hakkame, ei ole ma eriti optimistlik. Aga aega veel on õnneks. Kui minek on siis peale hooaja lõppu alles.

Järgmine päev pidin jälle vara ärkama, nii et võimalust reisist puhata mulle veel ei antud. Kuna ka mind valiti EOK projekti "Märka järgnevat põlvkonda", oli mind kutsutud Tallinnasse stipendiumi ametlikule üleandmisele. Pean tõdema, et minu jaoks oli see suur au ja tõsine motivatsiooni kergitaja. Sain kuulata, mis Eesti spordi suurkujudel öelda on ja Jaan Taltsi öeldud soovitusi ka kõrva taha panna. Ühesõnaga oli see minu jaoks väga meeldiv käik.

Edasi läks elu vähe rahulikumalt, aga siis huvitavalt. Sest ka meie maale oli saabunud vähe soojemad temperatuurid. Mille tagajärjel oli emajõel jää läinud ja meie valmis koheselt veepeale minema. Esimene trenn üle pika aja veepeal oli nagu alati vähekene kõhedust tekitav, aga see oli kiire mööduma. Peatselt sõitsime juba ka pikemaid ning kergemaid lõike. Ilma otsides ja trotsides sai emajõel läbitud kiiruga üle 200km. Nagu enne mainisin, siis sõidame jälle Hispaaniasse laagrisse ja see on ka üks põhjustest, miks me veepeale minekut väga vajasime. Pidime saama veega jälle sinasõbraks, enne kui tõsisemad treeningud tulevad. Viimasele emajõel tehtud trennile tagasi vaadates võin jääda väga rahule. Tunne oli super ja isegi liikumine hea. Kui ei teaks siis arvaks, et polegi pikka vahet aerutamisega jäänud. Kuigi tegelikult polnud 3 kuud paadis istunud.

Vähe tihedamale nädalale järgnes ka spordiarst, mille tulemustega võisime kõik rahule jääda. Olime kindlalt paremad kui eelmine kevad ja kõik liigub õiges suunas. Need küll pole midagi ütlevad näitajad, aga rekordid siiski. Kopsumaht on küündinud 8L peale, nii et varsti võin ühe hingetõmbega terve distantsi läbi sõita. :) Samuti sai dünamomeetrit rekordiliselt pigistatud. Vastavalt paremal käel 78 ja vasemal 70. Kartust, et aerust kinni ei jõua hoida enam olla ei tohiks. :) Samuti oli Tarmo kõigi rõõmuks jällegi kaalu kaotanud ja seegi tulemus oli parem kui eelmine Kevad. :)

Meie ettevalmistus hooaeg hakkas 1.september, nii et nüüdseks on sellest pool aastat möödunud. Tarmo tegi selle ajaga trenni 520h ja me loodame ka sellele, et suusatamisega on selleks talveks kõik. Tarmo kogus endale uskumatud 3827km suuskadel. Minu tulemuseks jäi 512 treeningtundi ja suuskadel läbisin 3312km. Põhimõtteliselt päris vägev värk. Õnneks on meil ka muud eesmärgid kui suured numbrid.

Natuke verd, higi ja pisaraid ehk kuidas me koormustestil kannatasime.

Maratoni järgne nädal Pariisis

Peale maratoni sai otse koju sõidetud ja kiirelt jalad seinale visatud, sest peagi pidin asjad kohvri pakkima ja bussijaama kiirustama, et juba samal õhtul Tallinna sõita. Lennuk väljus küll alles esmaspäeval, aga kahjuks niivõrd vara, et Tartust otse lennujaama minnes oleksin pidanud väga varakult sõitma hakkama. Igatahes bussisõit venis nagu tigu, sest keha andis kõvasti märku, et hiljuti on olnud raske pingutus ja polnud üldse meeldiv kitsas kohas istuda. Kui nüüd aus olla, siis kodus kohvri pakkis ka ema, mina näitasin ainult näpuga asju, mida lisama peaks. Peale pikali viskamist, lihtsalt ei leidnud rohkem jõudu, et uuesti tõusta.

Lend oli kiire ja peagi olingi Pariisis. Lennujaama vastu tuli mulle mu vanem õde, kelle pärast ma selle reisi üldse ette võtsin. Tegelikult oli ka just tema see, kes mulle piletid ostis, et ma sinna saaks minna ja oma kalli õega vähekene aega veeta. Reis sai kahjuks natukene valele ajale planeeritud, aga mingit tõsist lööki see treeningtsüklile ei andnud. Piletid said juba ammu eelmisel aastal ära ka ostetud, nii et enam polnud midagi võimalik muuta ka. Aga see selleks, mul on hea meel, et läksin ja õega aega sain veeta.

Päevad möödusid suhteliselt ühes rütmis: ärkamine-trenn-päev otsa mööda linna kõndimist-koju-magama. Just see kõndimine oli väga rakse. Oleks pidanud GPSi päevaks peale panema, oleks kindlasti väga suuri numbreid näinud, sest kõndimist oli tõesti väga palju. Tänu sellele oli sel nädalal uni veel eriti hea. Uni oli nii magus, et hommikul äratuse peale ärgates tundus, et kõigest mõni minut oli mööda läinud. Kahjuks selline rütmi muutus lõi õige elurütmi täiesti paigast. Sest mõnel õhtul süües avastasin, et see on mul alles teine söögikord sel päeval. Samuti see ringi kõndimine ja vaatamisväärsuste külastamine andis oma põntsu. Peale kooli lõpetamist on päevad möödunud vähemalt kahe trenni ja lõuna ajal korraliku pikutamisega. Aga seal lõuna aegset puhkamist väga teha ei saanud, võib olla ainult nii palju kui metrooga pikemalt sõites istudes. Nii et Laupäevaks olin ma juba täitsa väsinud ja ei läinud sel päeval ka trenni. Voodist sain alles peale lõunat välja ja linnas käisin ka ainult selleks, et suuremat kaubanduskeskust külastada veel enne kui koju pean minema. See väsimus võis ka maratonist lõpuks kohale jõuda. Sest ega nii pikast pinguseks paari päevaga ei taastu, pigem nädala või paariga. Pariisist veel nii palju, et ilm oli väga külm seal. Pidavat niiskuse ja Siberi tuulte pärast selline olema. Igatahes minu arust Eesti -10 ei tundu ka nii külm kui seal +2. Kui ilm välja arvata siis reisiga jäin üli rahule ja meeletult hea meel oli õde näha ja temaga aega veeta.

Nagu kirjutasin, siis tegin loomulikult ka trenni seal olles. Korra päevas, kas kerge jooks või siis spordihoones. Spordihoone oli meeletult suur. Masinaid oli ikka tohutult palju. Nii palju jooksulinte ma polnudki vist enne korraga näinud. Peale väikseid arvestusi arvan, et seal oli kuskil 75-100 jooksulinti. Loomulikult oli seal palju ruume ehk siis ka palju muid aparaate. Aga mind huvitas seal kõige rohkem jõusaal. Jõudu sain tehtud 2x, kuigi plaanis oli 3 korda. Esmaspäeval oli seal lihtsalt liiga palju rahvast, et kusagile vahele oleks olnud võimalik trügida. Iga masina peal tegi 3 inimest ja 3 inimest oli järjekorras. Oleks siis jõusaal olnud väike ja ruumi vähe, aga ei olnud. Rahvast oli lihtsalt palju. Nii et jõusaali sain alles nädalalõpus, sest suurlinna inimeste jaks hakkas vist nädalavahetuse saabudes otsa saama.

Reisinädalal tegin trenni umbes 11tundi ja läbisin kõndides meeletult kilomeetreid, mida trenni alla panna ei saa. :)

jooksulindid

tore pilt tänaval

jõusaali osa

eiffel

Käisin ka loomulikult Mona Lisa juures

Moulin Rouge

Arc de Triomphe

Jumalaema kirik

Veel maratonist..

Maraton oli see aasta päris huvitav. Tulemus oli üllatavalt hea, enne starti oli väike hirm sees, et mis jälje jättis endast nädal varem põetud haigus. Õnneks vist ei olnud mingeid jälgi sellest. Nagu Kaarel juba varem tulemustest kirjutas, siis koht oli mul 78. Koht on siin ajaga muutunud. Algselt finishis öeldi 76, nüüd siis on kuskilt kaks meest veel vahele pugenud:) Täna tulemusi vaadates tegi rõõmu selline asi, et selja taha jäid kaks nimekamat meest ka. Üks neid suuskuulsus Jari Isometsä, kes on näiteks kolmekordne olümpiapronks. Temale sai siis 8 sekiga ära suratud:D Ja teine nimi mis silma jäi oli Priit Narusk, meie enda Eesti suusamees. Eks nüüd järgmine aasta tuleb liidritele kohe sabapeale karata ja hammastega kinni hoida:D sest nüüd ju saab ässadega samast stardigrupist alustada:) Täna siis tegin oma esimese veetreeningu. Pets arvas, et peaks peale maratoni ikka tunnikese liigutama, et piimhape lihastest välja saada, ja kuna ilm oli hea ja emajõgi juba nädalakese lahti olnud, siis mõeldud tehtud. Kerge värin oli sees, aga juba kolmandast tõmest oli kõik nagu vanasti. Tegime Kaspariga koos 11 km tunni ajaga. Esimese trenni kohta igati korralik kiirus juba. Arvestades ka seda et kõik kohad valutavad. Nüüd ongi eesmärk siin suusatamise kõrvalt mõned veetrennid teha, et Sevillasse minnes ei peaks seal harjuma hakkama veega, vaid oleks juba tunnetus käes ja saaks panema hakata. Maratonist veel rääkides, siis elus esimest korda sain tunda kõhulihase krampi. 20km enne lõpu lõi krambi sisse ja siis oli üks suur kannatus kuni finishini, laskumisasendis eriti olla ei saanud ja ka paaristõugete ajal oli päris piin, aga seda suurem rahulolu oli finishis kui sai ennast lõdvaks lasta ja head tulemust nautida. Suured tänud Andrele ja Indrekule, kes mulle head suusad tegid ja topelt tänu Andrele kes mulle oma klassika suuski laenas maratoniks.

Tartu suusamaraton

Alustuseks tulemused. Kirja panen neli kiiremat aerutajat, kuhu seekord kuulusin isegi mina. Andreas Baum, koht 56, aeg 3:00. Joosep Karlson, koht 70, aeg 3:02. Tarmo Tootsi, koht 78, aeg 3:03. Mina, koht 132, aeg 3:08. Kõik olime väga tublid ja tegime väga-väga kõva sõidu. Kohad on väga-väga head ja ka aegasid parandasime kõvasti.

Otepääle läksin juba laupäeva õhtul, et järgmisel päeval nii vara ärkama ei peaks. Maratoni eelne hommik algas kell 7 ja uni oli rahulik. Kööki jõudes oli Tarmo juba korraliku portsu putru valmis teinud ja mõlemad sõime seni kuni enam sisse ei mahtunud. Peale sööki saime veel mõnikümmend minutit puhata ja pidime sättima hakkama. Eks meil mõlemal oli kerge ärevus sees ja isegi väiksed pinged olid tekkinud, sest eesmärgid olime endale ju suured seadnud. Tarmo pidi veel enne starti natukene närvitsema ja inimesi otsima, et neile suusad edasi anda, mis talle määrdemeeste poolt Tartust kaasa oli antud. Igatahes mõni minut enne starti ronisime oma koridori ja olimegi valmis minema.

Stardi pauk anti ära ja minu ülesanne oli Tarmol seni taga püsida, kuni enam lihtsalt ei jaksa. Alguse tempo oli kiire ja kilomeetrid möödusid suhteliselt kiiresti. Ilm oli hea, oleks võinud isegi õhemalt riide panna end ja suusk oli ka hea. Hea suusa eest pean tänama Uudo Rehemaad, kes tegi libisemisega hea töö ja pidamise osas andis kindlad juhised. Igatahes 5ndal kilomeetril panin ma oma lolluse pärast kõhuli, sest hakkasin rada vahetama täpselt samal ajal kui tootsi kepid lumme lõi. Üks suusk jäi kepi taha kinni ja tõmbas jalad harki. Tagantjärele mõeldes oli raja vahetamise otsus täiesti otstarbetu ja loll tegu. Püsti sain oli Tarmo grupi eesotsas ja mina taga lõpus. Proovisin veel korra järele saada, aga siis tuli tõus ja sinna see üritus jäi. Kukkumisega oli ka Joosep järele jõudnud ja koos nad eest ära olid. Vahe ei olnud pikk, kuni harimäeni olid mõlemad nähtavas kauguses. Aga harimägi nagu ta on, vahet pole, kas olen läbinud 1000km või 3000km kergemaks ta ei lähe. Nagu Tarmo ütles siis kuradi palju maratone peab sõitma, et harimäe tipp saaks madalamaks nühitud. Vaatetorni juurde jõudes oli mul hind paelaga kaelas ja algas kannatamine. Peale laskumist olid Tarmo ja Joosep nüüdseks täiesti  kadunud, ka silmapiirilt. Kannatasin juba täiega, sest laskumine ei taastanud mitte üks raas. Enne poole maa peale jõudmist lohistasin jalgu juba niisama mäest ülesse ja imesin geele sisse. Kuutsele jõudes võtsin asja rahulikult ja laadisin korralikult vedelikku sisse. Väga suur tahtmine oli maha tulla ja asi pooleli jätta. Pole ammu sellist nõrkust ja väsimust tundnud. Samas mõtlesin, et trennimõttes võiks rahulikult edasi sõita, olenemata kohast ja ajast. Nii ma tegin. Kuna ees olev grupp oli läinud ja tagant polnud kedagi tulemas sain rahulikult omas tempos tiksuda ja pulsiga anaeroobsest lõpuks välja tulla. Üksinda tiksuda sain päris pikalt. Mingil hetkel tundsin, et kehasse hakkab jõud tagasi tulema ja lüke hakkab ka tugevaks minema. Tõusud väsitasid ka siis veel kohutavalt, aga kannatasin ära. Mingil hetkel vaatasin seljataha ja avastasin, et korralik kamp suusatajaid hakkab järgi jõudma. Sel hetkel olin valmis juba uuesti sõitma ja kätte said nad mu alles 16km enne lõppu. Nüüdseks olin jälle täies jõus ja ei kavatsenud neid mööda lasta. Ees ootas suhteliselt sile maa ja paaristõuke lükkamisega polnud mingeid probleeme. Sõitsin omas tempos ja avastasin, et see tempo oli paras selle grupi vedamiseks. Mulle see sobis isegi, sest ei pidanud taga rapsima ja keegi ei näidanud välja, et väga mööda ka tahaks punnida. Enne elvat oli veel paar pikemat ja raskemat tõusu, aga nende kannatamisega polnud enam mingit probleemi ja lõpp oli juba täitsa lähed. Vaatasin kuidas kilomeetri numbrid muutuvad järjest väiksemaks ja otsustasin, et 2km enne lõppu hakkan tõstma. Nii ma tegin. Mõne aja möödudes kuulsin, kedagi ütlemas midagi sellist, et kurat, kus aerutajal on ikka tõuge, see oli mu viimane muigamine enne koju jõudmist. Samas andis see indu juurde finiš oli juba silmapiiril. Joone ületades vaatasin suurt kella ja märkasin, et olen lõpetanud enda kohta suurepärase ajaga. Olin üli rahul. Kiip võeti maha, anti šokolaad kätte sõit oligi läbi. Läksin lähima nurgataguse juurde ja viskasin pikali. Kohutavalt hea tunne oli. Kõik see kannatamine oli läbi ja aeg suurepärane. Mõttes kõlasid ainult roppused ja vandumine. Ei kunagi enam. Jama on ainult see, et järgmiseks aastaks on kõik see kannatamine juba meelest läinud ja avastan ennast jälle stardis. Maratonist jäi hea emotsioon. Ise olen arenenud ja ka paariline Tarmo tõestas oma kohta meie paatkonna mootorina. Selle maratoniga võib öelda, et isegi vägeva mootorina, tubli poiss. Eks ole näha, kas midagi suvel ka kajastub. Vabandan kui esineb sõna kordusid vms, kiiruga sai kirjutatud ja väsinud on olla.

Sel nädalal sai tehtud koos maratoniga umbes 19 tundi trenni ja läbitud ~230km.