Teine nädal

Nädala ülesehitus oli suhteliselt sarnane eelmisele, ainuke vahe oli see, et kui eelmise nädala varahommikul saime reisiväsimust välja magada, siis seekord tuli varakult esimese trenni kallale asuda. See nädal olime ka pühapäeva suhtes targemad ja jätsime paadid ellingust välja ja viisime silma alt natuke eemale, et agar valvur neid ellingusse tagasi ei tõstaks kui uksi lukku paneb. Nii saimegi üle aia ronides oma trenni ära teha. Nädala lõpupoole sõitsin jälle 2km-seid. Esimese 90% lõigu sõitsin 8:20, teise lõigu juba täiega 7:53, kolmas täiega 7:56 ja viimane taas 90% 8:20. Jäin suhteliselt rahule, kuna suutsin eelmise nädala parimast ajast sekund kiiremini sõita. Nädala viimane trenn oli 2h enesetunde järgi ja selle sõiduga jäin suht rahule kuna suutsin sõita natuke üle 24 km, mis tegi siis trenni keskmiseks kiiruseks 12,1km/h. Sealjuures tuli keskmine pulss 127. Puhkepäev möödus nagu tavaliselt, väike tiir linna peal, kus avastasime, et kõik poed olid suletud riigipüha tõttu ja peale seda pesupesemine hotellis. Õhtul lõpetasin oma järjekordse raamatu lugemise. Olen juba järje kaotanud, et palju neid loetud on siin 2 nädalaga, aga peaks olema mingi 8 äkki juba:) Ei ole ükski üle mõistuse paks raamat olnud kah, enamus jäänud sinna 200-300lk vahele. Kuna päris raamatuid sai kaasa võetud ainult 4, siis nüüd edasi olen lugenud e raamatuid, mida ma kunagi omale arvutisse olin tõmband. Nüüd veel 5 päeva jäänud seda laagrit ja varsti saab tagasi kodumaale, loodetavasti on selleks ajaks korralik lumekate juba maas ja saab oma pütilauad toanurgast väljavõtta ja mööda Otepää kupelmaastikut kihutama hakata.
Nädala kokkuvõte:
Maht: 25h 35 min
Kilometraaz: 251km

Sevilla esimene nädal möödas

Ega palju midagi kirjutada polegi, laager nagu laager ikka, hommikul 7:45 äratus ja kohe trenni, siis sööma siis kell 11 jälle trenni siis jälle sööma ja siis kell 4 taas trenni ja jällegi peale seda sööma ja siis magama. Puhke hetki oleme Joosepiga sisustanud seriaali vaadates - Breaking Bad. Oleme jõudnud viimase hooaja lõpu lähedale ja asjad on seal päris põnevad. Puhkepäeval tegime väikese tiiru ka linna peal nagu kord ja kohus. Ilmad on siin nagu on, kindlasti paremad kui kodumaal hetkel. üks päev sai isegi natuke päikest kätele. Aga jah seda on ainult ükskord kui on saanud ainult särgiga trenni minna. Päike on küll soe aga tuul on selline külmapoolne. Siin laagris olid ka esimesed selle hooaja 2km-sed lõigud ajale ja endagi üllatuseks olid need päris head. Esimene lõik oli mõeldud 85-90% sõitmiseks, selle aeg tuli 8:19. Selle põhjal lootsin täiega sõites ikka aega 8 mintsa lähedale, aga kui teisel lõigul vaatasin et ilusti suudan hoida kiirust üle 15, siis vaatasin, et tuleb enamat, kahjuks viimasel 500l meetril rikkus hea aja ära reisilaev kellele ma järele olin jõudnud ja nii siis pidin üle laine mööda uhama, aga kiirus kukkus märgatavalt seda tehes, aga lõpuaeg oli igati korralik 7:56. Kolmas lõik oli ka maksiga ja selle ajaks sain 7:54. Ei tahaks olla suuremat sorti viriseja, aga jällegi õnnestus laeva lainega rinda pista, seekord küll õnneks vastu tuleva laeva, niiet see oli ainult paar sahmakat vett vastu nägu ja paati, kiirusele ikka mõjus, aga seda väga lühikest aega. Viimane lõik oli jällegi 85-90%ga ja ajaks 8:16. Ise jäin hetke seisuga väga rahule. Eks üksi ole natuke raskem endast kõike välja pigistada. Kui ikka Kaarliga ninaninas sõita küll siis lõpuspurdi ajal ka kiirust suudaks oluliselt tõsta. Üks huvitav juhtum oli ka pühapäevasel päeval ehk siis meie teisel siin viibimise päeval, kui läksime jossiga trenni ja kõik väravad olid kinni. Saatsin siis jossi üle värava vaatama, et kas ellingud ka kinni ja nii see oli. Joosepil oli hea, tal vähemalt olid jooksu jalanõud kaasas ja sai jooksma minna, minul seda lõbu ei olnud. Niisiis tegin ühe korraliku kere treeningu tund aega. Peab tunnistama, et siiamaani annab tunda. Homme proovime kavalad olla ja jätame paadid ellingust välja raamile. Loodetavasti keegi neid sisse tagasi ei tõsta ja saame üle aia ronides trenni ära teha. Aga nüüd tõmban otsad kokku ja lähen sööma. Trenni tuli kokku esimesel nädalal 23h 47 min Kilometraazi sai kogutud 223 km

Minu Hispaania armuke :)

Ka Sevilla kesklinnas on võimalik talverõõme nautida ja uisud alla panna - seda küll plastmassi peal :P

Enne Sevillat

Nüüdseks küll olen juba koos Joosepiga jõudnud Sevillasse, aga sellest mis siin sünnib räägin järgmine kord, Täna keskendume vahepealsele ajale, kus pole ühtegi postitust olnud. Tunnistan oma laiskust ja vabandan. Samas pole nagu väga midagi rääkida kah. uue hooaja ettevalmistus käib täiehooga. Oktoobris oli veel ka üks võistlus karikaarvestuses ja seal ma võtsin võidu. Läks nii nagu pidi minema:) Treeningud ikka kolme nädalaste tsüklitena ja siis üks puhkenädal. Päris korralikult on ettevalmistus perioodil paranenud jooksukiirus. Enne jõusaale tunnine jooks ja keskmiselt jooksen tunniga 12 km. Ise olen sellega päris rahul. Arvestada tuleb, et Otepää pole just kõige siledam maastik:) Üleeile oli ka pidulik hooajalõpetamine, ja juba paar tundi peale seda alustasime Jossiga teed esimesse lõunalaagrisse. Sellel aastal sai siis enamvähem kõik ära võetud mis oli võtta. Eesti parim meeste süst, Eesti karikavõitja jne. Eks nüüd kui siin laagris oleme siis iga nädala lõpus on vast rohkem kirjutada ja muljeid jagada.

Eesti parimad igas vanuses ja igas paadiklassis

Hooaeg läbi

Hetkel käimas puhkus ja mõtlesin, et nüüd on õige aeg ennast kokkuvõtta ja rääkida natuke MM-ist. Nagu eelmises postituses näha oli, siis enne MM-i tundus vorm hea olevat. Käisime veel vahetult enne minekut ka verd andmas, et näha kuidas alpitelk mõjunud on. Üllatuslikult oli Kaarlil hemoglobiin kõrgem kui minul. Ei mäletagi kuna mul nii madal olnud oleks ja kui ma ei eksi, siis Kaarli jaoks oli see elukõrgeim. Väikese kahtluse pani see küll hinge, aga kui juba Duisburgis kohal olime siis veepeal oli tunne hea ja võib öelda, et olime aasta tähtsaimaks võistluseks valmis. Neljapäeva hommikul oli siis esimene start meil. Eelsõidus saime 5-da koha. Ei oska kuidagi seda kommenteeridagi, raske oli, aga samas päris tühjaks ei pidanud ka ennast pingutama. Väike puhkus ja siis tuli juba õhtul poolfinaali sõita. Poolfinaalidesse paigutamisega meil ei vedanud kohe üldse, nagu näitasid hiljem ka sõitude ajad. Nagu nüüdseks juba teada siis A finaali me ei suutnud sõita ja pidime leppima B finaaliga. Teistes poolfinaalides oleks aegade põhjal vähemalt suutnud finaali pääsu eest korraliku lahingu anda. Sellega oli siis meie MM-i eesmärk, 8 hulka jõuda, luhtunud. Reedel siis tuli mul oma uus ühene joonele panna maailma vägevatega. Ühese sõidust ei osanud mitte kui midagi oodata. Hommikul kell 8 hakkasid juba eelsõidud ja nii panin äratuse kella 6ks, et kohe sööma minna. Aga võta näpust, süüa sai alles kella poole 7st. Mis seal ikka, sõin natukene vähem kui tavaliselt, et päris hommikune munapuder kurgus ei oleks sõiduajal. Eelsõidus olin 4-s, Sõit ise oli selline, et stardis jäin esimestest kohe maha, poole peal olin jõudnud joonele ja siis juba läks hoidmiseks lõpuni, et võimalikult väikese energia kuluga edasipääs tagada. Poolfinaalis olin tugevamatest koos sakslase, hispaanlase, ukrainlase ja serblasega. Kõrval veel oli kohe hispaanlane ja teadsin et kui suudan teda edestada, siis peaks olema reaalne finaali pääseda. Samas olin ka arvestanud võimalusega jääda isegi c-finaali. Stardist sain enam vähem minema, nagu ikka pisikese kaotusega. Poolel distantsil olin 4-dal kohal ja siis hakkas minu lõpuspurt. Panin kõik välja mis minus oli ja liikusin jõudsalt hispaanlasele lähemale, kuskil 100m enne lõppu läks väga raskeks ja tundus, et ongi kõik, aga siis väsis ka hispaanlane. Mina sain sellest jaksu juurde ja tõstsin veel korra kiirust ja mööda ma sain temast. Ise pole sõitu näinud, aga väidetavalt juhtus see viimase poi vahega. Lõpuks isegi oli mul poolfinaalide peale 6-s aeg. Väike eesmärk sai tõidetud ja finaali koht oli käes. Jäi veel üks suur pinge, et mitte olla finaalis viimane. Laupäevasel päeval oli meil siis vaja sõita kahese b-finaal. Andsime mõlemad endast kõik, aga kuidagi paadis ei olnud seda minekut, mis oleks pidand olema. Kohaks saime 6-s ja kokkuvõttes tähendas see MM-i 15. koht, mis iseenesest pole kõige hullem, ootused lihtsalt olid suuremad. Pühapäeval oli siis finaali päev, varakult sõitsime kanali äärde kuna Kaarlil oli hommikul 5000m ühisstardist sõit, mina jõudsin ennem seda oma trenni ära teha ja siis kanali ääres kaasaelada. Esimene sirge oli Kaarlil väga hea, aga siis ..... eks sellest peab Kaarel ise rääkima, kui ta oma mõtteid siin blogis möödunud hooajast muljetab. Peale lõunat oli siis minu suur sõit. Stardinimekiri oli hirmuäratav. Kõik peale minu ja hollandlase olid varasemalt juba MM-idelt medaleid võitnud. Natuke pani pabistama ka tõsiasi et distantsil puhus päris korralik vasakult vastutuul ja minu rada oli number 2, mis siis asus paremas kaldas. Vasakus ääres sõitjad said nautida sõitmist peaaegu, et tuulevaikuses, kuna seal küljepeal kõrgus pealtvaatajate jaoks tribüün. Minust paremal pool sõitis slovak, kellega ma juba 10 aastat tagasi võidusõitsin ühesega, kord üks eespool kord teine. 2011 aastal muidugi suutis ta maailmameistriks tulla:) Sõidus andsin endast maksimumi ja õnnestus vältida finaalis viimaseks jäämist. Kohaks oli 8 ja kaotus 7dale kohale, sellele samale slovakile, kogunes kõigest 0,009 sekundit. Oleks distants 10cm pikem olnud, oleks äkki mööda saanud:D aga see selleks, igatahes järjekordselt suutsin teha imelise lõpu. Kui oleksitest edasi rääkida, siis Peetriga natuke asju vaadates leidsime, et kui ilmatingimused oleks võrdsed olnud, siis oleks võinud ka see sõit lõppeda 5 kohaga. Eks on mida järgmistel kordadel püüda:D Saigi MM läbi ja kojusõit. Koju jõudes käisime kohe ka verd andmas ja tulemused olid mul väga head, ühesõnaga sai kõik täkkesse pandud ja täpselt õigeks ajaks näitajad üles saadud. Tegime ka Peetri soovil ühe 500m aja peale annekanalil. Kus mina sain ajaks 1:40,5 ja Kaarel 1:43. Kuna anne kanalil head aega suht võimatu sõita, siis need ajad olid meil mõlemal seal sõites rekordid. Anne kanali põhjas vohavad vetikad ja see teeb vee madalaks ja tõmbab paadi jooksu kinni. Enne MM-i sõitsin seal 1:44ga umbes. Nüüd siis on puhkus ja trenni väga palju ei tee. Aga päris jalgu seinale ei saanud visata kuna oli vaja sõita veel Eesti meistrivõistluste maraton. Ei oskand ennem sõitu midagi arvata sellest, teadsin ainult, et väga raskeks läheb. Trennides ei olnud head tunnet, pulss oli kõrge ja kiirused madalad. Distants oli ka pikk, 38km ja kergemaks ei teinud seda ka asjaolu, et puhus tugev vastutuul terve distantsi. Stardis istusin natuke lainepeal ja mingi hetk Martiniga vedasime vaheldumisi ja siame väikese vahe sisse. Siis tuli kaarel tagant järele ja lõpuks ka noor tallinlane Nikita. Kuna keegi enam tagant ei ohustanud ja keegi eriti tempot ka teha ei tahtnud, siis sõitsime vennalikult koos ja ajasime juttu vahest. Enamus distantsist olin mina vedaja rollis, aga kuna kiirust väga suurt ei olnud vaja hoida, siis ei olnud raske. Lõpuks hakkas väsitama see, et stardis oli juba 2 tundi möödunud ja sõita oli veel küllalt. Umbes 6km enne finishit tegin ühe väikese sutsaka ja jäime peale seda ette kolmekesi. Mina ees, Kaarel lainel ja Martin omakorda Kaarli lainel. Ei teadnud mina mida teised sellel hetkel mõtlesid ja kellel mis plaan oli, aga lasin natuke kiirust alla ja proovisin ise ka natuke Kaarli lainel puhata, aga seda ainult hetkeks. Kiirus läks väga madalale. Läksin ise uuesti vedama ja umbes 2 km enne lõppu mõtlesin, et teen väikese proovi kiirenduse, et vaadata kes kuidas liigub. Enda suureks üllatuseks olin paari tõmbega läinud. Selle tulemusena pidin viimsed 2 km päris tugevalt sõitma:) Oleks võinud selle spurdi hilisemaks jätta:) Aga nii see teine maratoni tiitel ja 52. meistrikuld mulle tuli. Nüüd jätkan puhkamist ja vaikselt ka ikka liigutamist. Oktoobrist peaks jällegi alustama uue hooaja ettevalmistust. Tänud kõigile kaasaelajatele ja loodan, et möödunud hooaeg pakkus teile samasugust rahulolu nagu mulle.

 500m finaal MM-il

MM-i eelne treening

Peale sõitu

Tõsine mees enne starti

Valmis

Päris lõbus enne pikka piina :)

Rõõmsalt koos

Poolel maal

Õnnelikult lõpetamas

Jossiga

Maratoni medalivõitjad

Duisburgi eel

Väike video viimasest ajapeale sõidust emajõel enne MM-i

Juba neljapäeval siis hakkab MM pihta. Kohale jõuame ise teisipäeva lõunaks.
Sõite saab lives vaadata siit
Ja tulemused siit
Sõidud on siis nii, et neljapäeval on hommikul 1000m kahese eelsõit ja õhtul poolfinaal.
Reedel on minul varahommikul 500m ühese eelsõit ja lõunapaiku poolfinaal.
Laupäeval õhtupoole on 1000m finaalid.
Pühapäeval on hommikul Kaarlil 5000m sõit ja õhtul minul 500m finaalid.

Palju juhtunud

Vahepeal on selja taha jäänud nii mõnigi võistlus, laager ja ka trenn. Kuna pole pikalt midagi kirjutanud ja iseenesest rääkida oleks palju, siis proovin asja võimalikult lühidalt kokku võtta.
Alustama peaks kindlasti EMV-st, mis toimusid juba päris mitu nädalat tagasi. Tunne oli väga imelik ja kõikuv, hommik erines õhtust ja puudus stabiilsus. Teades, et Tarmo kohe kindlasti pakub sel aastal kõva konkurentsi ja oli tegelik favoriit, pidin säilitama rahu ja lootma, et suudan endast õigel hetkel parima anda.
Üks päev enne Eestikaid sõitsime juba Tallinna, et harku järve elu ja oluga väheke harjuda jõuaks. Peale mõnda pikemat tugevamat lõiku mõtlesin, et võiks proovida 1000m läbimist, seda siis lendstardist ja sõita seni, kuni läheb raskeks ja kui ei lähe, siis lõpuspurti ega mingeid tõstmisi vahepeal ei tee. Ehk siis proovida ühtlaselt distants läbi sõita ja võimalikult palju tõmmet tunnetada. Pooma ei hakanudki ja sõitsin ilusti lõpuni, ajaks 3.37, mis tundus müstiline, sest sõit tuli kergelt ja pealegi isiklik rekord oli sel hetkel 3.33. Võistlus algas 200m distantsiga, mis mul absoluutselt ei meeldi ja millest ma ka midagi ei oota. Suurelt tänu õnnele suutsin end ikkagi poodiumile sõita ja saavutasin 3.koha, mis tuli mulle täieliku üllatusena. Peale lõunast pausi algas võistlus 1000m tiitlite peale. Alustuseks kohe siis ühese poolfinaal, kus läksin lihtsalt tõmbepeale sõitma ja mõttes olin valmis siis alla laskma kui raskeks läheb. Minu üllatuseks tuli sõit jällegi mõnusalt ja ajaks 3.34, mis oli rekordi kordamisest kõigest sekund aeglasem ja Tarmo eelsõidu ajast 10 sekundit kiirem. Finaaliks olin positiivselt meelestatud, aga eks konkurente ei tohi kunagi alahinnata. Finaalis olid mõtted juba teised, pidime panema täiega ja endast maksimumi välja imema. Finiši ületasin teisena, sõidu võitis Tarmo. Ajaks oli mul 3.32, millegi ei jäänud üldsegi rahule, isegi siis kui tegemist oli uue isiklikuga. Peale finišit väsimus puudus ja oleks võinud veel sama kiirusega edasi sõita, mis tähendas seda, et maksimaalselt pingutada selle vormiga ei suutnud ja lohutasin end sellega, et ma valmistun siiski MM-iks, mitte eestikateks. Mõne aja pärast istusime juba Tarmoga kokku ja läksime kahese finaali sõitma. Ajaks oli meil 3.13, iseenesest me nii kiiresti pole kunagi sõitnud ja jällegi uus isiklik rekord. Õhtu lõpetas neljaste paatide finaal, kus me võitsime veenvalt. Koosseisus: Kaspar Sula, mina, Tarmo ja Kristjan Oras.
Järgmine päev oli kavas 500m distants. Juba hommikul oli tunne tühi ja väsinud. Jällegi ühesel paadil võit Tarmole ja teine koht mulle. Kahese võitsime ka kindlalt. Kummagi paadis rekordeid ei sõidetud, nii et võis mõista, et kogu jõud oli jäetud meie põhidistantsile.
Peale Eestikaid oli keha tühi ja tunne natukene lootusetu, mitte kuidagi ei saanud ennast käima ja pingutada oli meeletult raske.
Sellise tundega oli vaja minna Pärnusse, et seal Eesti karikavõistlusel osaleda. Olin võistluse kaotanud juba enne võistluse algust. Läksin sinna suvitama ja vaimu värskendama. Vastavalt suhtumisele ka vastav tulemus. 200m jäi minu piiriks 7.koht ja 1000m suutsin siiski lõpetada teisena, mis tuli küll napilt, aga tuli. Kokkuvõttes 3.koht. Nii madalal ei mäletagi, kuna ma viimati seisnud olen. Igatahes ise arvan, et see väike värskendus ja vaimu tuulutus kulus mulle ära, sest koju jõudes olin jälle tahtmist täis ja valmis täielikult keskenduma. Treener tegi ka otsuse, et me enam mõnda aega Tarmoga kahesesse ei istu ja teeme ka eraldi trenni. Jätsin vahele ka Tallinna karikavõistluse ja tunne hakkas järjest paremaks minema. Trennides suutsin jälle pingutada ja enesetunne paranes märgatavalt.
 Meeleolu paranemisega paranesid ka tulemused. Paranes ka uni ja kõvasti tõusis ka söögiisu. Ise arvan, et Euroopakate väike tagasilöök andis psühholoogiliselt nii kõva põntsu mulle, et peale seda tekkisid ka une ja söömisega probleemid. Igatahes keha oli end jälle laadima hakanud ja söögiisu muutus piiramatuks. Enam ei pidanud ennast sundima, et hommikul peale kohvi ka midagi sisse suudaks süüa. Tänasel päeval võib juba öelda, et tunne läheb järjest paremaks ja tunnen isegi, kuidas igapäevaga vorm paraneb. Vorm on veel päeviti vähekene kõikuv aga üldiselt suhteliselt stabiilseks muutunud. Palju oleneb sellest, kuidas ma ise oma kehaga käitun. Kui suudan kõike kontrolli all hoida, siis on ka tunne väga hea ja tugev. Kindlasti olen sel aastal suvisel perioodil jõusaali jõu kohapealt parem kui kunagi varem olen olnud ja see annab ka veepeal tunda. Minu esimese täiskasvanute MM-ini on jäänud täpselt 10 päeva ja pean lootma, et suudan selle positiivsete elamustega lõpetada! :)

Natuke juttu

   Oleme jälle kirjutamise natuke unarusse jätnud, aga nüüd on tagumine aeg seda heastada. Egas peale Portugali polegi suurt midagi juhtunud. Kuna Portugalis sai minu võistlus juba reedel läbi, siis sain ootamatult endale kolm puhkepäeva. Ei mäletagi kuna viimati nii puhata sai, aga see selleks. Tagasi jõudes oli teada, et nüüd peab jälle tõsisemalt trenni kallale asuma ja kuna MM alles augusti lõpus, siis läksid trennid ka jälle raskemaks. Saime ka natuke uuemat kraami enda treeningutele juurde, nimelt muretseti meile alpitelk. Läksime Kaarliga kaheks nädalaks Otepääle laagrisse "telkima" :) Esimene päev panime telgi tuppa üles ja tundus fun. Ronisime kella 10st õhtul telki arvutid kaasa, et saaks filme vaadata. Peale 10 mintsa telgis oli olukord juba suht hapu. Nagu oleks istund saunas. Võtsime termomeetri endale telki ja kui see juba 32 kraadi näitas ja jätkas tõusmist siis otsustasime, et telgime veranda peal. Seal oli väheke inimlikum aga palav ja niiske ikka. Telgis olime kokku kaks nädalat. Selle sisse jäi ka üks võistlus-Pühajärve regatt.
Tunde kohta võistlustel ei oskagi midagi öelda, midagi erilist ei olnud. Eelneval päeval tegime Kaarliga just omale uue isikliku rekordi 15km sõidus. Aeg tuli mingi 1.06 ja sekundeid peale. Keskmine kiirus 13,5 ja pulssi hoidsime 80% peal. Mina muidugi istusin rõõmsalt lainel. Ilm oli päris tuuline ja peale 15 mintsa sõitu oli paat juba vett täis, niiet võimalik oleks veel kiiremini seda sõita, kui ilm soosiks. Võistlustel oli ka minu eesmärk Kaarli lainel istuda. Korra lasti mind isegi vedama minna, aga see kiirus ei sobinud Martin Luigele ja võttis vedamise üle. Ülemises pöördes juhtus Kaarliga sama asi mis minuga Tartu Kevadregatil, nimelt sõitis ta ennast poi võrku kinni. Kahjuks olin mina sellel hetkel sisekurvis ja jäin ka omakorda sinna vahele kinni. Selleks hetkeks olime vist juba Kaarliga kahekesi jäänud, aga selle intsidendiga jõudis meile uuesti järele noor German Orlov. Ta oli just vahetult ennem pööret maha jäänud, niiet kaugel ta ei olnud. Sealt sõitsimegi tükkaega veel kolmekesi koos, kuni tulid otsustavad hetked. Korraks proovisin natuke kiiremini liigutada, aga sealt ei tulnud midagi, sain napilt kõrvale Kaarlile, aga see oli ka kõik. Jäin siis ootama viimast sirget. Kaarel tegi mu elu väga raskeks, pöördes ta mulle ruumi ei jätnud, pidin isegi korraks pidurdama, et saaks ikka poist mööda kuidagi. Nii ma alustasin oma lõpuspurti paadise vahega Kaarlist. õnneks kõik klappis ja powerit oli. Napilt enne joont sain mööda ja esimene regatti võit oligi olemas. Lõpuspurdil sain terve võistluse suurima kiiruse 19,3km/h. See on korralik number, kuna lõpp oli väga madalas vees. Finishi aeg oli ka väga korralik 19minutit ja 45 sekundit. Kaarel kaotas 0,8 sekundit ja Orlov kolmandana 19 sekundit. Ei tea kas see oli sellest suurest pingutusest võistlustel või lihtsalt tsükli kolmas nädal hakkas mõju avaldama, aga igastahes terve viimane nädal oli üks paras piin. Lõikude alguses jõudis sõita 15 seki ja siis oli edasi ainult kulgemine. Sõita kannatas ainult 80%ga lõike. Nädala lõpus oli veel 2 korda 1000m ajapeale emajõel ja no nii kehva ja jõuetut tunnet ei mäletagi, ajad olid minul 3:38 ja 3:41 Kaarli ajad 3:44 ja 3:37. Puhus päris korralik vastutuul mis kindlasti nullis ära voolu kasuteguri. Jääb loota, et nüüd kergema nädalaga ikka eestikateks ära taastub ja seal saab korralikud sõidud tehtud. Tulin selleks nädalaks ka Tallinna treenima, väike salatrenn, et harjuda Harku ilmaga. Ma tõsiselt loodan, et see aasta ei pea jälle selle küljelainega maadlema, aga eks aeg näitab. Ühel ilusal õhtupoolikul käisime Kaarliga ka Sõmerpalus motokrossi vaatamas, päris huvitav oli vaadata kuidas mehed raudratsudega lendasid. Kindlasti peab seda asja kunagi veel vaatama minema. Selleks korraks siis kõik.  Kohtume siis 20-21 juuli Harku järveääres, kus selgitame välja 2013 aasta Eesti meistrid.

Võidukas mees intervjuud andmas

Mägedes telkimas

Selline nägi välja telk seestpoolt hommikuti

Mehed jõudu tegemas

Õhtune vaheldus rasketele treeningutele (pealtvaatajatena loomulikult)