Enne Sevillat

Nüüdseks küll olen juba koos Joosepiga jõudnud Sevillasse, aga sellest mis siin sünnib räägin järgmine kord, Täna keskendume vahepealsele ajale, kus pole ühtegi postitust olnud. Tunnistan oma laiskust ja vabandan. Samas pole nagu väga midagi rääkida kah. uue hooaja ettevalmistus käib täiehooga. Oktoobris oli veel ka üks võistlus karikaarvestuses ja seal ma võtsin võidu. Läks nii nagu pidi minema:) Treeningud ikka kolme nädalaste tsüklitena ja siis üks puhkenädal. Päris korralikult on ettevalmistus perioodil paranenud jooksukiirus. Enne jõusaale tunnine jooks ja keskmiselt jooksen tunniga 12 km. Ise olen sellega päris rahul. Arvestada tuleb, et Otepää pole just kõige siledam maastik:) Üleeile oli ka pidulik hooajalõpetamine, ja juba paar tundi peale seda alustasime Jossiga teed esimesse lõunalaagrisse. Sellel aastal sai siis enamvähem kõik ära võetud mis oli võtta. Eesti parim meeste süst, Eesti karikavõitja jne. Eks nüüd kui siin laagris oleme siis iga nädala lõpus on vast rohkem kirjutada ja muljeid jagada.

Eesti parimad igas vanuses ja igas paadiklassis

Hooaeg läbi

Hetkel käimas puhkus ja mõtlesin, et nüüd on õige aeg ennast kokkuvõtta ja rääkida natuke MM-ist. Nagu eelmises postituses näha oli, siis enne MM-i tundus vorm hea olevat. Käisime veel vahetult enne minekut ka verd andmas, et näha kuidas alpitelk mõjunud on. Üllatuslikult oli Kaarlil hemoglobiin kõrgem kui minul. Ei mäletagi kuna mul nii madal olnud oleks ja kui ma ei eksi, siis Kaarli jaoks oli see elukõrgeim. Väikese kahtluse pani see küll hinge, aga kui juba Duisburgis kohal olime siis veepeal oli tunne hea ja võib öelda, et olime aasta tähtsaimaks võistluseks valmis. Neljapäeva hommikul oli siis esimene start meil. Eelsõidus saime 5-da koha. Ei oska kuidagi seda kommenteeridagi, raske oli, aga samas päris tühjaks ei pidanud ka ennast pingutama. Väike puhkus ja siis tuli juba õhtul poolfinaali sõita. Poolfinaalidesse paigutamisega meil ei vedanud kohe üldse, nagu näitasid hiljem ka sõitude ajad. Nagu nüüdseks juba teada siis A finaali me ei suutnud sõita ja pidime leppima B finaaliga. Teistes poolfinaalides oleks aegade põhjal vähemalt suutnud finaali pääsu eest korraliku lahingu anda. Sellega oli siis meie MM-i eesmärk, 8 hulka jõuda, luhtunud. Reedel siis tuli mul oma uus ühene joonele panna maailma vägevatega. Ühese sõidust ei osanud mitte kui midagi oodata. Hommikul kell 8 hakkasid juba eelsõidud ja nii panin äratuse kella 6ks, et kohe sööma minna. Aga võta näpust, süüa sai alles kella poole 7st. Mis seal ikka, sõin natukene vähem kui tavaliselt, et päris hommikune munapuder kurgus ei oleks sõiduajal. Eelsõidus olin 4-s, Sõit ise oli selline, et stardis jäin esimestest kohe maha, poole peal olin jõudnud joonele ja siis juba läks hoidmiseks lõpuni, et võimalikult väikese energia kuluga edasipääs tagada. Poolfinaalis olin tugevamatest koos sakslase, hispaanlase, ukrainlase ja serblasega. Kõrval veel oli kohe hispaanlane ja teadsin et kui suudan teda edestada, siis peaks olema reaalne finaali pääseda. Samas olin ka arvestanud võimalusega jääda isegi c-finaali. Stardist sain enam vähem minema, nagu ikka pisikese kaotusega. Poolel distantsil olin 4-dal kohal ja siis hakkas minu lõpuspurt. Panin kõik välja mis minus oli ja liikusin jõudsalt hispaanlasele lähemale, kuskil 100m enne lõppu läks väga raskeks ja tundus, et ongi kõik, aga siis väsis ka hispaanlane. Mina sain sellest jaksu juurde ja tõstsin veel korra kiirust ja mööda ma sain temast. Ise pole sõitu näinud, aga väidetavalt juhtus see viimase poi vahega. Lõpuks isegi oli mul poolfinaalide peale 6-s aeg. Väike eesmärk sai tõidetud ja finaali koht oli käes. Jäi veel üks suur pinge, et mitte olla finaalis viimane. Laupäevasel päeval oli meil siis vaja sõita kahese b-finaal. Andsime mõlemad endast kõik, aga kuidagi paadis ei olnud seda minekut, mis oleks pidand olema. Kohaks saime 6-s ja kokkuvõttes tähendas see MM-i 15. koht, mis iseenesest pole kõige hullem, ootused lihtsalt olid suuremad. Pühapäeval oli siis finaali päev, varakult sõitsime kanali äärde kuna Kaarlil oli hommikul 5000m ühisstardist sõit, mina jõudsin ennem seda oma trenni ära teha ja siis kanali ääres kaasaelada. Esimene sirge oli Kaarlil väga hea, aga siis ..... eks sellest peab Kaarel ise rääkima, kui ta oma mõtteid siin blogis möödunud hooajast muljetab. Peale lõunat oli siis minu suur sõit. Stardinimekiri oli hirmuäratav. Kõik peale minu ja hollandlase olid varasemalt juba MM-idelt medaleid võitnud. Natuke pani pabistama ka tõsiasi et distantsil puhus päris korralik vasakult vastutuul ja minu rada oli number 2, mis siis asus paremas kaldas. Vasakus ääres sõitjad said nautida sõitmist peaaegu, et tuulevaikuses, kuna seal küljepeal kõrgus pealtvaatajate jaoks tribüün. Minust paremal pool sõitis slovak, kellega ma juba 10 aastat tagasi võidusõitsin ühesega, kord üks eespool kord teine. 2011 aastal muidugi suutis ta maailmameistriks tulla:) Sõidus andsin endast maksimumi ja õnnestus vältida finaalis viimaseks jäämist. Kohaks oli 8 ja kaotus 7dale kohale, sellele samale slovakile, kogunes kõigest 0,009 sekundit. Oleks distants 10cm pikem olnud, oleks äkki mööda saanud:D aga see selleks, igatahes järjekordselt suutsin teha imelise lõpu. Kui oleksitest edasi rääkida, siis Peetriga natuke asju vaadates leidsime, et kui ilmatingimused oleks võrdsed olnud, siis oleks võinud ka see sõit lõppeda 5 kohaga. Eks on mida järgmistel kordadel püüda:D Saigi MM läbi ja kojusõit. Koju jõudes käisime kohe ka verd andmas ja tulemused olid mul väga head, ühesõnaga sai kõik täkkesse pandud ja täpselt õigeks ajaks näitajad üles saadud. Tegime ka Peetri soovil ühe 500m aja peale annekanalil. Kus mina sain ajaks 1:40,5 ja Kaarel 1:43. Kuna anne kanalil head aega suht võimatu sõita, siis need ajad olid meil mõlemal seal sõites rekordid. Anne kanali põhjas vohavad vetikad ja see teeb vee madalaks ja tõmbab paadi jooksu kinni. Enne MM-i sõitsin seal 1:44ga umbes. Nüüd siis on puhkus ja trenni väga palju ei tee. Aga päris jalgu seinale ei saanud visata kuna oli vaja sõita veel Eesti meistrivõistluste maraton. Ei oskand ennem sõitu midagi arvata sellest, teadsin ainult, et väga raskeks läheb. Trennides ei olnud head tunnet, pulss oli kõrge ja kiirused madalad. Distants oli ka pikk, 38km ja kergemaks ei teinud seda ka asjaolu, et puhus tugev vastutuul terve distantsi. Stardis istusin natuke lainepeal ja mingi hetk Martiniga vedasime vaheldumisi ja siame väikese vahe sisse. Siis tuli kaarel tagant järele ja lõpuks ka noor tallinlane Nikita. Kuna keegi enam tagant ei ohustanud ja keegi eriti tempot ka teha ei tahtnud, siis sõitsime vennalikult koos ja ajasime juttu vahest. Enamus distantsist olin mina vedaja rollis, aga kuna kiirust väga suurt ei olnud vaja hoida, siis ei olnud raske. Lõpuks hakkas väsitama see, et stardis oli juba 2 tundi möödunud ja sõita oli veel küllalt. Umbes 6km enne finishit tegin ühe väikese sutsaka ja jäime peale seda ette kolmekesi. Mina ees, Kaarel lainel ja Martin omakorda Kaarli lainel. Ei teadnud mina mida teised sellel hetkel mõtlesid ja kellel mis plaan oli, aga lasin natuke kiirust alla ja proovisin ise ka natuke Kaarli lainel puhata, aga seda ainult hetkeks. Kiirus läks väga madalale. Läksin ise uuesti vedama ja umbes 2 km enne lõppu mõtlesin, et teen väikese proovi kiirenduse, et vaadata kes kuidas liigub. Enda suureks üllatuseks olin paari tõmbega läinud. Selle tulemusena pidin viimsed 2 km päris tugevalt sõitma:) Oleks võinud selle spurdi hilisemaks jätta:) Aga nii see teine maratoni tiitel ja 52. meistrikuld mulle tuli. Nüüd jätkan puhkamist ja vaikselt ka ikka liigutamist. Oktoobrist peaks jällegi alustama uue hooaja ettevalmistust. Tänud kõigile kaasaelajatele ja loodan, et möödunud hooaeg pakkus teile samasugust rahulolu nagu mulle.

 500m finaal MM-il

MM-i eelne treening

Peale sõitu

Tõsine mees enne starti

Valmis

Päris lõbus enne pikka piina :)

Rõõmsalt koos

Poolel maal

Õnnelikult lõpetamas

Jossiga

Maratoni medalivõitjad

Duisburgi eel

Väike video viimasest ajapeale sõidust emajõel enne MM-i

Juba neljapäeval siis hakkab MM pihta. Kohale jõuame ise teisipäeva lõunaks.
Sõite saab lives vaadata siit
Ja tulemused siit
Sõidud on siis nii, et neljapäeval on hommikul 1000m kahese eelsõit ja õhtul poolfinaal.
Reedel on minul varahommikul 500m ühese eelsõit ja lõunapaiku poolfinaal.
Laupäeval õhtupoole on 1000m finaalid.
Pühapäeval on hommikul Kaarlil 5000m sõit ja õhtul minul 500m finaalid.

Palju juhtunud

Vahepeal on selja taha jäänud nii mõnigi võistlus, laager ja ka trenn. Kuna pole pikalt midagi kirjutanud ja iseenesest rääkida oleks palju, siis proovin asja võimalikult lühidalt kokku võtta.
Alustama peaks kindlasti EMV-st, mis toimusid juba päris mitu nädalat tagasi. Tunne oli väga imelik ja kõikuv, hommik erines õhtust ja puudus stabiilsus. Teades, et Tarmo kohe kindlasti pakub sel aastal kõva konkurentsi ja oli tegelik favoriit, pidin säilitama rahu ja lootma, et suudan endast õigel hetkel parima anda.
Üks päev enne Eestikaid sõitsime juba Tallinna, et harku järve elu ja oluga väheke harjuda jõuaks. Peale mõnda pikemat tugevamat lõiku mõtlesin, et võiks proovida 1000m läbimist, seda siis lendstardist ja sõita seni, kuni läheb raskeks ja kui ei lähe, siis lõpuspurti ega mingeid tõstmisi vahepeal ei tee. Ehk siis proovida ühtlaselt distants läbi sõita ja võimalikult palju tõmmet tunnetada. Pooma ei hakanudki ja sõitsin ilusti lõpuni, ajaks 3.37, mis tundus müstiline, sest sõit tuli kergelt ja pealegi isiklik rekord oli sel hetkel 3.33. Võistlus algas 200m distantsiga, mis mul absoluutselt ei meeldi ja millest ma ka midagi ei oota. Suurelt tänu õnnele suutsin end ikkagi poodiumile sõita ja saavutasin 3.koha, mis tuli mulle täieliku üllatusena. Peale lõunast pausi algas võistlus 1000m tiitlite peale. Alustuseks kohe siis ühese poolfinaal, kus läksin lihtsalt tõmbepeale sõitma ja mõttes olin valmis siis alla laskma kui raskeks läheb. Minu üllatuseks tuli sõit jällegi mõnusalt ja ajaks 3.34, mis oli rekordi kordamisest kõigest sekund aeglasem ja Tarmo eelsõidu ajast 10 sekundit kiirem. Finaaliks olin positiivselt meelestatud, aga eks konkurente ei tohi kunagi alahinnata. Finaalis olid mõtted juba teised, pidime panema täiega ja endast maksimumi välja imema. Finiši ületasin teisena, sõidu võitis Tarmo. Ajaks oli mul 3.32, millegi ei jäänud üldsegi rahule, isegi siis kui tegemist oli uue isiklikuga. Peale finišit väsimus puudus ja oleks võinud veel sama kiirusega edasi sõita, mis tähendas seda, et maksimaalselt pingutada selle vormiga ei suutnud ja lohutasin end sellega, et ma valmistun siiski MM-iks, mitte eestikateks. Mõne aja pärast istusime juba Tarmoga kokku ja läksime kahese finaali sõitma. Ajaks oli meil 3.13, iseenesest me nii kiiresti pole kunagi sõitnud ja jällegi uus isiklik rekord. Õhtu lõpetas neljaste paatide finaal, kus me võitsime veenvalt. Koosseisus: Kaspar Sula, mina, Tarmo ja Kristjan Oras.
Järgmine päev oli kavas 500m distants. Juba hommikul oli tunne tühi ja väsinud. Jällegi ühesel paadil võit Tarmole ja teine koht mulle. Kahese võitsime ka kindlalt. Kummagi paadis rekordeid ei sõidetud, nii et võis mõista, et kogu jõud oli jäetud meie põhidistantsile.
Peale Eestikaid oli keha tühi ja tunne natukene lootusetu, mitte kuidagi ei saanud ennast käima ja pingutada oli meeletult raske.
Sellise tundega oli vaja minna Pärnusse, et seal Eesti karikavõistlusel osaleda. Olin võistluse kaotanud juba enne võistluse algust. Läksin sinna suvitama ja vaimu värskendama. Vastavalt suhtumisele ka vastav tulemus. 200m jäi minu piiriks 7.koht ja 1000m suutsin siiski lõpetada teisena, mis tuli küll napilt, aga tuli. Kokkuvõttes 3.koht. Nii madalal ei mäletagi, kuna ma viimati seisnud olen. Igatahes ise arvan, et see väike värskendus ja vaimu tuulutus kulus mulle ära, sest koju jõudes olin jälle tahtmist täis ja valmis täielikult keskenduma. Treener tegi ka otsuse, et me enam mõnda aega Tarmoga kahesesse ei istu ja teeme ka eraldi trenni. Jätsin vahele ka Tallinna karikavõistluse ja tunne hakkas järjest paremaks minema. Trennides suutsin jälle pingutada ja enesetunne paranes märgatavalt.
 Meeleolu paranemisega paranesid ka tulemused. Paranes ka uni ja kõvasti tõusis ka söögiisu. Ise arvan, et Euroopakate väike tagasilöök andis psühholoogiliselt nii kõva põntsu mulle, et peale seda tekkisid ka une ja söömisega probleemid. Igatahes keha oli end jälle laadima hakanud ja söögiisu muutus piiramatuks. Enam ei pidanud ennast sundima, et hommikul peale kohvi ka midagi sisse suudaks süüa. Tänasel päeval võib juba öelda, et tunne läheb järjest paremaks ja tunnen isegi, kuidas igapäevaga vorm paraneb. Vorm on veel päeviti vähekene kõikuv aga üldiselt suhteliselt stabiilseks muutunud. Palju oleneb sellest, kuidas ma ise oma kehaga käitun. Kui suudan kõike kontrolli all hoida, siis on ka tunne väga hea ja tugev. Kindlasti olen sel aastal suvisel perioodil jõusaali jõu kohapealt parem kui kunagi varem olen olnud ja see annab ka veepeal tunda. Minu esimese täiskasvanute MM-ini on jäänud täpselt 10 päeva ja pean lootma, et suudan selle positiivsete elamustega lõpetada! :)

Natuke juttu

   Oleme jälle kirjutamise natuke unarusse jätnud, aga nüüd on tagumine aeg seda heastada. Egas peale Portugali polegi suurt midagi juhtunud. Kuna Portugalis sai minu võistlus juba reedel läbi, siis sain ootamatult endale kolm puhkepäeva. Ei mäletagi kuna viimati nii puhata sai, aga see selleks. Tagasi jõudes oli teada, et nüüd peab jälle tõsisemalt trenni kallale asuma ja kuna MM alles augusti lõpus, siis läksid trennid ka jälle raskemaks. Saime ka natuke uuemat kraami enda treeningutele juurde, nimelt muretseti meile alpitelk. Läksime Kaarliga kaheks nädalaks Otepääle laagrisse "telkima" :) Esimene päev panime telgi tuppa üles ja tundus fun. Ronisime kella 10st õhtul telki arvutid kaasa, et saaks filme vaadata. Peale 10 mintsa telgis oli olukord juba suht hapu. Nagu oleks istund saunas. Võtsime termomeetri endale telki ja kui see juba 32 kraadi näitas ja jätkas tõusmist siis otsustasime, et telgime veranda peal. Seal oli väheke inimlikum aga palav ja niiske ikka. Telgis olime kokku kaks nädalat. Selle sisse jäi ka üks võistlus-Pühajärve regatt.
Tunde kohta võistlustel ei oskagi midagi öelda, midagi erilist ei olnud. Eelneval päeval tegime Kaarliga just omale uue isikliku rekordi 15km sõidus. Aeg tuli mingi 1.06 ja sekundeid peale. Keskmine kiirus 13,5 ja pulssi hoidsime 80% peal. Mina muidugi istusin rõõmsalt lainel. Ilm oli päris tuuline ja peale 15 mintsa sõitu oli paat juba vett täis, niiet võimalik oleks veel kiiremini seda sõita, kui ilm soosiks. Võistlustel oli ka minu eesmärk Kaarli lainel istuda. Korra lasti mind isegi vedama minna, aga see kiirus ei sobinud Martin Luigele ja võttis vedamise üle. Ülemises pöördes juhtus Kaarliga sama asi mis minuga Tartu Kevadregatil, nimelt sõitis ta ennast poi võrku kinni. Kahjuks olin mina sellel hetkel sisekurvis ja jäin ka omakorda sinna vahele kinni. Selleks hetkeks olime vist juba Kaarliga kahekesi jäänud, aga selle intsidendiga jõudis meile uuesti järele noor German Orlov. Ta oli just vahetult ennem pööret maha jäänud, niiet kaugel ta ei olnud. Sealt sõitsimegi tükkaega veel kolmekesi koos, kuni tulid otsustavad hetked. Korraks proovisin natuke kiiremini liigutada, aga sealt ei tulnud midagi, sain napilt kõrvale Kaarlile, aga see oli ka kõik. Jäin siis ootama viimast sirget. Kaarel tegi mu elu väga raskeks, pöördes ta mulle ruumi ei jätnud, pidin isegi korraks pidurdama, et saaks ikka poist mööda kuidagi. Nii ma alustasin oma lõpuspurti paadise vahega Kaarlist. õnneks kõik klappis ja powerit oli. Napilt enne joont sain mööda ja esimene regatti võit oligi olemas. Lõpuspurdil sain terve võistluse suurima kiiruse 19,3km/h. See on korralik number, kuna lõpp oli väga madalas vees. Finishi aeg oli ka väga korralik 19minutit ja 45 sekundit. Kaarel kaotas 0,8 sekundit ja Orlov kolmandana 19 sekundit. Ei tea kas see oli sellest suurest pingutusest võistlustel või lihtsalt tsükli kolmas nädal hakkas mõju avaldama, aga igastahes terve viimane nädal oli üks paras piin. Lõikude alguses jõudis sõita 15 seki ja siis oli edasi ainult kulgemine. Sõita kannatas ainult 80%ga lõike. Nädala lõpus oli veel 2 korda 1000m ajapeale emajõel ja no nii kehva ja jõuetut tunnet ei mäletagi, ajad olid minul 3:38 ja 3:41 Kaarli ajad 3:44 ja 3:37. Puhus päris korralik vastutuul mis kindlasti nullis ära voolu kasuteguri. Jääb loota, et nüüd kergema nädalaga ikka eestikateks ära taastub ja seal saab korralikud sõidud tehtud. Tulin selleks nädalaks ka Tallinna treenima, väike salatrenn, et harjuda Harku ilmaga. Ma tõsiselt loodan, et see aasta ei pea jälle selle küljelainega maadlema, aga eks aeg näitab. Ühel ilusal õhtupoolikul käisime Kaarliga ka Sõmerpalus motokrossi vaatamas, päris huvitav oli vaadata kuidas mehed raudratsudega lendasid. Kindlasti peab seda asja kunagi veel vaatama minema. Selleks korraks siis kõik.  Kohtume siis 20-21 juuli Harku järveääres, kus selgitame välja 2013 aasta Eesti meistrid.

Võidukas mees intervjuud andmas

Mägedes telkimas

Selline nägi välja telk seestpoolt hommikuti

Mehed jõudu tegemas

Õhtune vaheldus rasketele treeningutele (pealtvaatajatena loomulikult)

Portugal

Kohe asja juurde asudes, siis päev enne ära sõitu oli tavaline võistluse eelne päev. Kaks rahulikku trenni, õhtul sõit Tallinna ja lõpuks vähe tugevam õhtusöök, sest kunagi ei tea, milline võib söögi isu varahommikul olla. Magama saime südaöö paiku ja uneaega oli meil kuni kella neljani hommikul.
Nagu arvata võis siis hommikul erilist söögiisu ei olnud, aga sisse tuli ikka nii palju pressida kui kannatas. Lennuk Tallinast läks kella 6 paiku. Saime ilusti peale ja õigel ajal olime ka Frankfurdis. Passisime mõnda aega tühja, käisime loomulikult mäkis söömas ja alles siis sai alguse tõeline seiklusterada. Sellest võiks isegi eraldi jutu kirjutada, et end välja elada, aga mis seal ikka. Põhimõtteliselt jäi meie lend ära, saadeti hoopis Londonisse, kus ka lend mitmeid tunde edasi lükati.. lõpuks saime lennukile vast 11 ajal ja algse sihtkoha Porto asemel maandusime hoopis Lissabonis. Minul ja Tarmol vedas, aerud olid ilusti kohal ja ka kotid. Nii hästi ei läinud aga Peetril ja Danekul. Istusime veel mõnda aega lennujaamas, et vajalikud paberid pagasi info kohta saaks täidetud. Peale kõike istusime bussile ja hotelli jõudsime 6 ajal hommikul. Sellega meie reisimine ei lõppenud, sest seal meid vastu ei võetud ja saadeti teise hotelli. Peale pikka istumist ja selgumise saabumist pressiti meid autole ja hakati jällegi teise linna viima. Poole tee peal sinna, helistati autojuhile ja öeldi, et meid tagasi tooks, sest selgus, et meie elamine on siiski eelnevas linnas. Lõpuks jõudsime hotelli, saime toad kätte, käisime pesus, vahetasime riided ja oligi hommikusöögi aeg, milleks oli siis vähekene peale 7 hommikul ja peale seda saime lõpuks ka magama. Ärkvel olime ümmarguselt 36tundi, millest võib veel maha arvutada kvaliteetse lennukis või bussis magatud aja.
Magasime hotellis 3-4 tundi ja oligi aeg jälle ärgata. Vaja oli minna võistluskohta, et võtta omale rendipaat ja selles asendid paika panna. Järgnes veel tunnine trenn vee tunnetuse otsimiseks ja saimegi tagasi hotelli. Pea oli paks ja vatti täis nagu kaisukarul. Silmad enam otse ei vaadanud ja arvatavasti kõrvalseisjatele võis tunduda, et tegemist on purjus ujujate(aerutajatega).
Võistluspäeva äratus oli pool 8 hommikul ja meie jaoks võistluse esimene start 9.50. Ilmselgelt oli teravus kadunud ja stardis võis meid võrrelda vanainimestega, kes rahus üle tee jalutavad. Distantsisõidu enam vähem kannatas ära ja siis kui teised hakkasid lõppu tegema siis endal oli pigem tunne, et tahaks ümber käia ja magama jääda. Eelsõidus olime 6. mis tähendab, et saime viimastena edasi poolfinaali. Peale sõitu paadist välja tulles enam jalgel väga püsida ei tahtnud, tunne oli nagu keegi oleks kilekoti pähe tõmmanud. Pea käis ringi, süda oli paha ja jalad all enam ei püsinud. Vist sai siis endast hetke maksimum välja pigistatud. Tarmo karmi hääle peale ajasin jalad alla ja tassisime paadi oma kohapeale tagasi. Leidsin, et mina enam ei jõua, pistsin pea särgi alla ja värisesin mõnda aega. Peas viskasin kulli ja kirja, kas oksendada või mitte. Enesetunne oli kehva võitu ja ega sellist tunnet ei olnud, et samal päeval veel kolm korda täiega peaks panema.
500m ei maksa pikalt kirjutada, sest seal seda kiiruse asja läheb veel rohkem vaja kui 1000m, nii et mingit erilist põnevust väga ei toimunud. Oligi aeg käes 1000m poolfinaal, vahepeal olime korralikult söönud ja isegi hotelli pikutama jõudnud. Tunne oli võrreldes ülejäänud päevaga palju inimlikum. Aeru jõudis kenast läbi vee tõmmata ja isegi hingamine oli jällegi loomupäraseks tegevuseks muutunud. Kerge närv oli sees ja korralik pingegi andis tunda. Start oli antud ja kõik mõtted peast läinud. Distantsi kirjeldada ei oska, keskendusin ainult enda sõidule ja rajale. Tunne oli tugev ja ka sõit sujus hästi. Peale esimest 500m ei olnud kõrval rajadel kedagi eespool näha ja see andis jõudu juurde. Kõik sujus jälle nii nagu trennis oleme harjutanud ja kõik tundus veel võimalik. Esimest korda kõvale vaatasin siis, kui olime jõudnud viimase 200m peale. Tundus, et hoidsime 2.kohta, aga oli näha ka seda, et mitu paati oli suhteliselt ühel joonel. Vähekene oli veel kannatada ja siis juhtus see, mis juhtus eelmine aasta, lihtsalt 150m hiljem. Jõud sai otsa ja enam polnud midagi, mille pealt viimast pingutust teha, et need viimased 100m ära kannatada. Hambad ristis ja silmad kinni, aga ei tulnud seda, mis oleks pidanud, et tagada pääset finaali. Viimase 50-100 meetriga möödus meist 3 paati ja meie jaoks oligi rong läinud. Sõidu võitis Poola, neile kaotust oli 1.2 sekundit. Kolmandast kohast ja finaali pääsust jäi puudu 0.8 sekundit. Kuidas võtta, pani kõvasi pead vangutama küll, aga midagi polnud teha.
Esmaspäeva hommikul kui tagasi hakkasime reisima saabusid ka Peetri ja Daneku pagasid. Saidki puhaste riietega koju tulla. Tagasi tulek oli nüri, aga samas kiire. Lennujaamades istuma ei pidanud, oli ainult lennukis olemise vaev.

Viimane meditatsioon enne 1000m pf.

Emotsioonid peale 1000m pf.

meie suurepärane füsioterapeut

Magamata, aga rõõmsalt paati testimas

Meie suurepärane treener

Hilinenud postitus.

Pole siin kuidagi seda aega leidnud, et Poznani maailmakarika muljeid sõnadeks seada, aga nüüd otsustasin selle ära teha. Enne võistlust oli tunne üldiselt norm. Kergelt vaevas mind kurguvalu ja köha. Õnneks oli see ainult õhtuti ja hommikuti, päeval ei andnud üldse tunda. Kui kohale jõudsime ja nägime oma eelsõidu koosseisu, siis kohe oli mõte, et siit peaks küll otse finaali saama ja juba siis oli väike lootus, et sellelt võistluselt võib normaalne tulemus ära tulla. Eelsõit läks nii nagu pidi ja teise kohaga saime kindlalt finaali. Tänu sellele pääsesime 1000m poolfinaali sõidust samal päeval, see oleks korralikult väsitanud. Sõita jäigi ainult 500m distants. Eelsõidust sai otse edasi ainult võitja. Ei oskand kuidagi oma liikumist hinnata ja läksime ikka sõitma lootuses kinni panna sõit. Reaalsus oli natuke karmim, olime 5dad. Ei tulnud oma sõit kuidagi välja kah, stardis kohe tõmbasime ennast kopsikusse kinni ja teised said kohe paadiga ette, seal oligi meie sõit sõidetud. Poolfinaalis oli vaja kolme hulka saada ja tundus reaalne. Stardist saime väga hästi minema ja 250m peal olime esimesed, teise kohaga vahe 0,9 sekunit. Kõik tundus ideaalne, aga siis 200m enne lõppu sõitsime nagu vastu seina ja sinna see läks, jäime neljandaks ja b finaali. Laupäeval siis oli 1000m finaal. Stardist saime ilusti minema, kõik 9 paati olid ühel joonel. Tegime oma sõitu ja kõrval radadele tähelepanu ei pöörand, 500m peal olime 5dad. Sealt, nagu alati, mina natuke üritasin tõsta ja see töötas, kolmanda 250 meetriga tõusime teisele kohale. Siis jäigi veel lõppu teha, ütlesin hopp ja alustasime lõpuga, aga kanadalaste ja belglaste lõpp oli võimsam, nad lähenesid meile jõudsalt, 100m enne lõppu olime veel kanadaga ühel joonel ja belglased väikese vahega meie taga, Kaarel ütles selle koha peal veel hopi ja üritasime viimast välja pigistada. Kanada küll liikus natuke eest ära aga belglaste rünnaku suutsima tagasi tõrjuda ja 3 koht oligi reaalsuseks saanud. Loomulikult olime väga õnnelikud. Mina esialgu ei teadnud muidugi üldse, et mitmendad olime, pidin Kaarlilt üle küsima. Pole minul aega kõrvale vaadata. Tund aega hiljem saime medalid kaela ja tunne oli hea. Õhtul tegime veel kerge treeningu veepeal ja siis jäigi pühapäevane 500m b finaal. Läksime mõttega et vaja see ära võita. Jäime küll teiseks, aga ma ise arvan, et seda suuresti sellepärast, et distantsil oli paremalt vastutuul ja prantslased, kes olid esimesed said sõita 9 veepeal ja neil varjas pealtvaatajate tribüün viimasel 200m peal tuule ära. Selline see sport on. Koju saime tulla pea püsti, kuna tulemus oli kirja saadud selleks aastaks. Tagasi tulles oligi aeg hakata valmistuma euroopakateks. Trenni sai palju tehtud sellel nädalal, põhiliselt kiirust. Aga nädala sisse mahtus ka kaks kontroll sõitu ühestega. Neljapäeval 2x 500m anne kanalil, kus suutsin mõlemad korrad Kaarlit edestada. Minu ajad olid 1:45,2 ja 1:44,9. Kaarli ajad 1:45,7 ja 1:48. Laupäeval oli 2x1000m emajõel. Siin jäi seisuks 1:1. Kerge väsimus oli nädalast sees ja ei saanud kuidagi esimesel lõigul ennast liikuma. Kaarel seevastu sõitis elu kiireima 1000m emajõel. Aeg 3:20 minul 3:26. Teisel lõigul tundsin ennast paremini ja aeg 3:22 oli hea. Kaarel sõitis 3:24. Täna nüüd ongi aeg meil Tallinna poole liikuda, et sealt homme hommikul kell 6 lennukile istuda. Niiet pöidlad pihku kõigile. Teeme endast kõik oleneva, et teha korralik sõit.
Finaal sõitudest teeb eurosport ka otse ülekande. Minu teada peaks olema võimalik eelsõite ja poolfinaale vaadata live streami pealt netist.
Link selleks on siin. Seal kaks valikut esimesest saab lihtsalt tulemusi vaadata otse ja alumise pealt peaks pilt tulema.

Video 1000m finaalist

Autasustamine

Viimane trennipäev enne ära sõitu. Mehed nii laiad, et ei mahu enam rõivistusse:)