Poznanisse

Ongi kättejõudnud see päev, kui stardime selle hooaja esimesele tähtsamale jõuproovile. Selleks on Poznani maailmakarika etapp. Kuna Poola pole väga kaugel, siis sõidame sinna meie uue koondise bussiga. Ei oska mitte midagi oodata ega arvata eelseisvast võistlusest, kuna pole ühtegi kahese starti veel see aasta teha saanud. Seda võin lubada, et vähese trenni taha kindlasti midagi ei jää. Trenni on selle hooaja ettevalmistuses ikka looma moodi rabatud. Võtame ühe sõidu korraga ja eks siis lõpuks näha ole, mis seisus me teistega võrreldes oleme. Loodetavasti on meil hotellis ka internet ja saame teha ka võistluste käigust väikeseid kokkuvõtteid. Varasematsest mk-dest on eurosport ja finaalidest ülekande teinud, aga see kord tundub et 1000m finaale ei näidata, kuna tennis on tähtsam. Pühapäeval saab küll 200m finaale vaadata, aga seda distantsi meie ei sõida. Võistlustel saan ma ka kätte oma uue paadi. Olen seda juba tükkaega ootand. tahaks juba proovida, et kuidas see veekohal lendab:)
Sellel lingil  peaks siis olema võistluste koduleht, kust saate vaadata stardiprotokolle ja ka tulemusi. Veel pole seal suurt midagi, aga võistluseni on veel ka aega.
Sellel lingil on võimalus finaale järel vaadata. Kes teab, võibolla isegi lives vaadata.
Aga egas siis midagi, panen nüüd asjad kokku ja siis juba ongi aeg minna. Hoidke siis meile pöialt, et kõik läheks nii nagu peab minema.

Natuke meist ka meediakanalites

http://sport.err.ee/aerutamine/1c679921-e7ac-440d-8174-40c6ac7360d4

Võistlused

Laagrist tagasi jõudes oli parim see, et lund enam ei olnud. See tegi südame kohe väga soojaks. Emajõest siiski midagi erilist oodata ei olnud, sest nagu ikka kevadel, vesi on kõrge, vool kiire ja jõgi on kogu ulatuses  ebameeldivaid keeriseid täis. Sel aastal oli keeriseid veel eriti hästi tunda, sest suur töö oli täiesti seisval veel ette tehtud ja nüüd võttis harjumine palju aega, et uutes tingimustes end millelgi segada ei saaks lasta. Harjumist nõudis veel see, et riideid pidi üleliia palju selga panema. Mõnes trennis tundus nagu kubujuss oleks, aga midagi polnud vähemaks ka võtta. Kas või sellepärast, et kliimavahe Hispaaniaga oli päris suur ja väga oht oli esimese nädalaga kohe haigeks jääda. Sellest suutsime me mõlemad õnneks hoiduda. Ei tulnud isegi kerget nohu vms.

Trennid on olnud siiamaani suhteliselt normaalsed, mitte kõige raskemad, aga samas ka mitte midagi väga kerget. Eks selline enam vähem tasapisi laagrist ja talvest taastumine käib. Kahesega trenni oleme palju teinud. Põhirõhk on tehnika, tehnika ja kokkusõit. See töö hakkab vist lõpuks vilja ka kandma. Oleme treeneri suust kuulnud selliseid kiitvaid sõnu, millest siiamaani pole osanud isegi unistada, veel vähem ette oodata. Ühesõnaga pöial on püsti olnud ja naeratus näol, mis nendel kordadel polnud isegi mitte irooniline...
Ühesõnaga kahene liigub, aga kui kiiresti seda ei oska öelda, sest siiani on emajõel olnud sellest raske aru saada, kuna mõjutavaid faktoreid on liialt palju olnud. Meie õnneks on jõgi taandumas, keerised kadumas ja ilm soojeneb, nii et täna hommikul tundsime end trennis juba väga hästi ja mõnusalt!

Vahepeal on toimunud veel kaks võistlust. Mõlemad 5000m distantsil. Esimene toimus Tartus, mis oli ka EKV esimene etapp ja nädal hiljem toimus Jelgavas traditsioonile Baltimaade MV. Mõlemal võistlusel suutsin võtta esikoha ja samuti mõlemal võistlusel oli minu järel teine Tarmo. Tartus ma tahaks arvata, et mul vedas, et pikamaa distantsid on muudetud ühisstartideks ja et Tarmo end esimese ringi teises pöördes suutis pöörde poi ümber olevasse võrku kinni sõita. Ma isiklikult arvan, et eraldistardist sel hetkel võit võtta oleks läinud väga raskeks. Ei suutnud sel päeval absoluutselt kannatada ja oma sõitu teha, mis seisneb siis põhimõtteliselt sõidu vedamisest või eest ära sõitmisest. Istusin esimese otsa hoopis Tarmol lainel. Kannatasin ja üritasin stardi kiirusest taastuda. Sõita jõudis, aga anaeroobses olemine väsitas meeletult. Üksi sõites võib olla polekski ära kannatanud. Igatahes teises pöördes sõitis Tarmo end poisse kinni ja nii ma kuskil 20 sekki eest ära sain. Terve teise ringi esimese otsa vahtisin seljataha ja nägin, kuidas Tootsi järjest vahet vähendab. Ise ma kannatasin sel hetkel juba meeletult. Peale viimast pööret sain aru, et Tarmo enam lähemale ei tule ja mina pean vahet kas või ainult säilitama. See mul õnnestus ja võit tuligi mulle. Peale sõitu selgus, et mu silm ei petnud. Tarmo tõesti tuli järjest lähemale tagasi, aga sellega ta suutis ennast kinni tõmmata ja ega temalgi enam lõpus midagi anda ei olnud. Jelgavas algas sõit samamoodi nagu Tartus. Kohe ma sõitu vedama ei läinud ja esimesed kilomeetrid istusin lainel. Esimeses pundis oli neli inimest. Mina, Tarmo ja kaks lätlast. Tundsin end sisekurvis sõites väga ebamugavalt ja ei tahtnud seal olla. Nii ma otsustasingi peale esimest pööret rahulikult lainel istuda ja jällegi taastuda nii palju kui võimalik. Enne teist pööret ja esimese ringi lõppu tundsin ma end juba üllatvalt hästi ja tugevana ja mõistsin, et nüüd oleks võimalus proovida ja äkki eest ära minna. Kuna läbida oli vaja kokku kolm ringi,siis juba esimesel ringil midagi proovida tundus riskantsena, sest  valusalt meeles oli veel Tartus toimunud kannatamine. Võtsin end siiski kokku ja võtsin riski, hüppasin lätlase lainelt maha 100m enne pööret ja tõmbasin nii, kuidas torust tuli. Enda üllatuseks ei tulnud keegi kaasa või ei suutnud tulla ja läinud ma olingi. Suutsin teha veel teise tugeva ringi ja vahe pikenes veelgi. Teisel ringil, umbes samas kohas, kus mina läksin läks ka Tarmo. Nii me sõitsime. Mina ees üksi, Tarmo üksi teisel kohal ja kaks lätlast tema taga. Viimane ring oli piinarikas ja nõudis jällegi palju kannatamist. Eks esimesel ringil tehtud spurdid hakkasid välja lööma ja käed lõid tuld. Lõpuks võitsin sõidu Tarmo ees 25sek ja Tarmo sai teise koha lätlaste ees 4sekundiga.

Uuest nädalast muutuvad trennid intensiivsemaks ja hakkame põhimõtteliselt treenima seda, et varsti punases sõitmist ka kannatama hakkaks. Et enam poleks peale starti tunnet, et nöör on paelaga kaelas, seda ükskõik millisel distantsil. Ühesõnaga võistlused on juba peagi uksetaga ja tuleb hakata vormi koguma. Sel nädalal teeme ka esimesed ajapeale sõidud. Seda 500m, kuna selle distantsi saame sõita anne kanalil, kus on seisev vesi ja kõik tundub rohkem nagu päris.

Laagri lõpp

Ja läbi see saigi. Lõpp hakkas kergelt küll venima nagu näts, aga tehtud see sai. Nüüd kui on kaks päeva juba eestis oldud, siis peaks ütlema, et hea soe oli seal:D Täitsa hirmutav on see mõte, et täna peab ennast paksult riidesse toppima ja emajõele minema. Viimane nädal oli päris huvitav. Kõigepealt nädala esimesel päeval sõitsime uue rekordi 15km sõidus, ajaks siis 1:09:29 umbkaudu. Päris täpset aega ei saa öelda, kuna meie mõlema polari gps andurid hakkasid streikima. Nii võtsimegi aja seal, kus tavaliselt 15km täis oli saanud. Nädala teinepäev lõppes ka huvitavalt kui peale jõusaali ja tunnist veetrenni mõtlesin korraks, et teeks ühe spurdi. Noh esimene ei tulnud eriti midagi, aga siis kuulates sprinter Peetri nõuandeid ja proovides uuesti, oli tulemus teistsugune. Ei tea, kas uskuda või mitte, aga kiirenduse lõpus näitas kell maks kiiruseks 23,1km/h. Teised muidugi arvasid, et kell näitas valesti, mis tõenäolislet võis ka juhtuda, aga tunne vähemalt oli hea ja arvan et kiirus oli ka üks paremaid mis ma suutnud olen:D Kolmandal päeval oli juba tõsisem andmine ja pidime 1000m ajale sõitma. Tunne oli selline keskmine, ei midagi head ei midagi halba. Kaarel tõmbas esimese 500m päris korralikult ja mina üritasin kaasas püsida, siis üritasin tõsta natukene. See tõstmine muidugi näeb välja rohkem kiiruse hoidmisena. Viimasel 250m peal olin juba suht väss ja nagu ikka just siis sõitis meile vastu üks reisilaev, niiet viimasel 150-l sain ka lainete vahel ukerdada, aga lõpptulemus oli igati korralik 3:34,8. Võimalik, et sinna laevalainesse jäis sekund või kaks, aga seda ei saa kunagi teada. Kaarli täpset aega ei oskagi öelda, aga peale esimest 500 läks tal raskeks ja tuli aeg üle 3:40. Teiseks lõiguks enam nii palju särtsu polnud mul ja aeg tuli 3:39. Kaarel sõitis sama aega mis mina, aga suutsin ikka enda paadi nina natuke eespool hoida ja võtta treeningsõidu võidu. Algselt oli plaanis 3 korda sõita tuhandet, aga nähes meie väsinud nägusid, otsustas Peeter, et kahest korrast piisab. Nädala viimasel päeval oli jälle 1000m ajale, seekord saime oma kolm korda ära sõidetud ja ajad olid vastavad: minul 3:38 3:41,7 ja 3:45
Kaarlil 3:52 3:41,8 ja 3:43. Õhtul veel jõusaal ja kerge vesi. Enne magama minekut veel asjad oli vaja kotti mahutada. Viimasest nädalast meenub veel see, et olen ka tehnilisest küljest paranenud. Sain täitsa paar korda kiita. Ei oleks mina seda iial uskunud, et mu tehnika paraneb, aga võta näpust. Nüüd peab ainult koguaeg jälgima, et see ka püsima jääks. Õnneks käib Peeter trennis kaasas ja ei lase mul seda unustada.
Võtan siis kõik 6 nädalat kokku ka numbriliselt:
Treeningaeg: 146h 13 min
Kilomeetrid: 1369km
Vesi: 111h 41 min      1236km
jooks:  12h 49 min   133km
Jõusaal: 19h 11min

Kuumalaine

Järjekordne treeningnädal on läbi. Ilmad läksid meil siin väga soojaks, et mitte öelda palavaks. Linnapeal kraadiklaasid näitasid kohati isegi 38 kraadi. Nahk on juba päris pruuniks muutund. Pühapäeva öösel jõudis meie juurde ka peatreener Peeter, et laagri viimasel nädalal meil silm peale panna ja vaadata mis seisus mehed on. Viimasel päeval sõitsime leitsakus 3 korda 1000 m ajale. Nagu eelmine aasta meil Kaarliga pooleli jäi sealt ka jätkasime. Sõidud ninaninas. Esimesed kaks võitsin mina meetrise eduga Kaarli ees ja viimase võitis Kaarel juba kindlalt. Minul oli püssirohi otsas ja eks natuke läksin ka julgeks. Lootsin oma heale lõpule, mis eelmine aasta toitis, aga see aasta jäin jänni. Ajad olid esimese korra kohta väga korralikud. Minul 3:41 3:42 ja 3:49. Kaarlil 3:41 3:42 ja 3:45. Eelmine aasta esimesed korrad sõitsime parimatel 3:50. Puhkepäev oli päris lõbus. Tegime sõudjatega paatide vahetust. Ütleme nii, et aerutajad olid vähe edukamad ja said kõik kuivalt ringi ära tehtud, soudjad aga ei saanud esimesest tõmbest kaugemale. Õhus on ka comebacki hõngu, Peeter tegi süstaga tiiru veepeal ja natuke vaeva näha, siis võiks eestikatel juba joonele tulla 200 meetri peal. Joss ka proovis süsta sõitu ja peab ütlema, et pilt oli päris hea. Õhtu poole käisime veel poes koos sõudjatega. Tegin väljamineku ja ostsin paki kaarte. Nüüd on õhtud ja päevad sisustatud. Internet meil siin 3dat päeva jamab juba. Ja selle tõttu lisan ka nädala kokkuvõtte hiljem, kuna hetkel ei saa polari programmile ligi.

Lõpuks ometi.

Möödund nädal oli päris kurnav, kuna treeningud muutusid intensiivsemateks. Räägiks kõigepealt jõutreeningutest. Jõudu on üllatavalt palju. Ühes trennis sai rinnalt surumises 105kg kangiga 4x8 seeriad tehtud ja alttõmmet 95kg kangiga 4x10 kordust. Peale trenni lõpu proovis alupere veel väheke raskemat kangi suruda ja tegi 120kg 2 ja pool korda surumist, mis pole peale tunni ajast jõusaali ka üldsegi paha. Nädala viimasel päeval nii naljaviluks proovisime oma maksimum jõudu alttõmbes ja üllatus missugune kui mina tõmbasin vastu lauda 120kg, Kaarel 115kg ja Joosep 105kg. Need on kõigi uued isiklikud rekordid. Vägev värk!!! Liigume edasi veetreeningutele. Nädala esimesest poolest polegi suurt midagi rääkida. Lõigud olid rasked, aga tehtud need said. Viimasel päeval, siis nagu tavaks juba saanud , olid 2000m-sed ajale. Ja see oli nädala tipp sündmus, kuna esimest korda elus suutsin edestada vägevat Kaarlit. Kui siiamaani arvasin, et seda võitu ei tule kunagi ja jäängi nullipoisiks, siis nüüd on see kõik minevik. Kaarel on mind 2 aasta jooksul vast 50 korda küll võitnud juba. Aeg oli minul siis 7:57 ja Kaarlil 8:06. Teiseks lõiguks mul enam seda purakat polnud ja Kaarel võttis oma ajaga 8:02, minul 8:11. Kolmandal lõigul istus Kaarel terve lõigu mul lainel ja lõpuspurdiga võttis ka viimase lõigu võidu, aeg 8:09 ja minul taas 8:11. Üldiselt olin mina rahul oma sõitudega. Sain ka uue maks pulsi endale, mis 171 pealt tõusis 176 peale. Kuna nädal oli päris kurnav olnud siis õhtuseks trenniks oli tund aega rahuliku sõitu veepeal. Trenni lõpus mõtlesin, et proovin aka korra väikse sutsaka teha ja ennäe imet sain kiiruse 20,9km/h. Iseenesest korralik kiirus, kui arvestada, et pole veel kiiruse treeninguid ühtegi teinud. Kaarel oli väga rahul kuna ka tehniliselt oli pilt väga kena, tehnilisest poolest just. See nädal tegime ka esimesed kahese trennid. Tänu headele lõunanaabritele lätlastele, kes meile oma kahest laenasid. Esimeses trennis oli tunne selline keskmine, aga teises trennis juba, kui saime istumis asendid paika, oli juba päris hea tunne. Lausa lust oli kohe sõita. Nädala keskel oli veel selline huvitav lugu, et panin endale leukoplaastri aerule, et oleks parem kinni hoida aerust. Minu eeskujul tegi seda ka Kaarel. Ilmselgelt oli see tema jaoks vale lüke. Piduriga trenni keskel ei pidand vaese mehe hellad käed vastu leukoplaastri karedale pinnale ja selle tulemusena ilutsevad tema kätel korralikud verised augud nüüd. Nii ta siis poole trenni pealt istus silla peal ja nokitses plaastrit aeru küljest lahti ja vandus, et enam mitte kunagi sellist viga ei tee. Samas peab tõdema, et see ei olnud tal esimene kord samas seisus olla. Ka eelmine aasta juhtus sama lugu. Aga eks me õpime iseenda vigadest. Paar aastat veel ja siis enam ei pane seda kardust aeru ümber:) Ja nüüd ongi magama mineku aeg. Homme algab uus nädal, mille lõpus sõidame 1000m-seid ajale. Eks siis saab juba mingisugust aimdust ka selle distantsi hetke vormist. Midagi suurt vast oodata pole mõtet esialgu, aga eks näis.

Viimane nädal Sevillas. Või siiski mitte?

Nagu algselt teada oli, siis tulime Sevillasse kolmeks nädalaks, et saada korralikult algust teha veetreeningutega. Viimasel päeval selgus aga, et eestis ilmad suht talvised veel ja peale asjade ajamist oligi olemas tõsiasi, et veedame veel kolm nädalat soojas. Nüüd natuke lähemalt kolmandast nädalast. Ilmad pole siin midagi väga suurepärast olnud, palju vihma ja tuult. Õnneks temperatuurid normaalsed. Nagu ikka tavaks siis kolmas nädal tsüklis alati kõige raskem. Enamus päevad olid 5 tunnised. Päeva kilometraazid küündisid 55km peale. Tegime ka uue ilusa aja 15km sõidus, 1:11:57 ja seda 70% sõiduga. Nädala viimases veetrennis sõitsime 8 korda 2km 90%-ga ja olime trenniga väga rahul, kiirused on juba päris korralikud. Parima aja saime viimasel lõigul ja see oli 8:10. Mina loomulikult Kaarli lainel. Esimesed kolm lõiku sain ise hakkama, aga siis edasi sain juba ka lainel sõites ilusti pulsi 90% peal hoitud. Selle nädalaga lõppesid meil ka tõsised mahutreeningud, nüüd läheb maht alla ja trennid muutuvad intensiivsemateks. Puhkepäev möödus ka meil sportlikult. Laenasime sõudjate käest rattaid ja sõitsime mööda linna ringi. Käisime decathloni spordipoes, täiendasime oma toidulisandite varusid, kuna oli arvestatud ainult 3 nädalaga ja varud otsakorral olid. Enamus teiste maade aerutajaid on juba koju ära läinud, nii on meid siia jäänud veel ainult meie, lätlased ja soomlased. Uus nädal tõotab tulla huvitav, kuna saame nüüd rohkem aimdust oma hetke kiirustest. Lätlaste käest peab veel uurima, et kas neil oleks laenata mõneks trenniks kahest paati. Ootan huviga, et mis tunne on jälle üle pikaaja kahesesse istuda ja tunda rektiivlennuki tunnet:)
Nädalakokkuvõte
Trenn kokku: 28h 30 min.  278km
Vesi kokku: 22h 16 min. 248km
Jooks: 2h 54min. 30km
Jõusaal: 3h 19min.